7. päeval Jumal puhkas aga meie tegime rasket tööd!

Tänane möödalaskesuusatamine ei väärinudki oma nime. Ükski eestlane kedagi kogemata surnuks ei lasknud ja mõned kuulid tabasid isegi märki. Aga et head tulemust saada peab ka kiiresti sõitma. Seda meie omad seekord ei teinud. Nokk kinni, saba lahti. Ei ole meil laskesuusatajaid on vaid möödalaskesuusatajad või pihtalaskematkajad. Kahju.

Õnneks paistis suusaradadel päike. Päikese ja lume koostööl muutub suusarada stuudioks. Põhivalgus on seega päike ja fill valgus peegeldub lumest. Pildistades vastu päikest, mets taustal, saame low key foto, kus päike kontuurid ilusti välja joonistab ning lumi täidab varjud. Pildistades päri päikest ning jättes suusataja varju, saame high key pildi. Olemasolevat kasutades ja seda kontrollides saame täiesti erineva ilmega kaadreid.

(Low key Martten Kaldvee)

(High key Kadri Lehtla)

(Ja see on key Kadri lehtla)

(Tootefoto)

Edasi suundusime naiste lumelaua half pipe finaali. Kuna bussisõit kestis lubatust kauem jõudsime kohale peale starti. Niikaua oli mõte lumelauast vahva kuni nägin treppi, mida mööda ronides võistluspaika jõuab. Astmeid jõudsin lugeda kahesaja kanti. Siis läks 27kg koormaga rassimisest pilt hämaraks. Edasi ei suurt ei mäleta.

(Kurivaim ei mahtunud pildile äragi)

Aga see pole veel kõik. Jõudes half pipe'i jalamile öeldi mulle, et vabandage härra, kuhu te suundute. Mina iseenesest mõistetavalt vastasin, et renni äärele, poolele mäele. Vastuseks tuli kindel "no way" põhjenduseks hiline saabumine võistlusele. Okei, lähme siis trepist alla tagasi, äkki saab astmedki loetud...

Kokkuvõttes leppisime portreega kahest naisterahvast, kes ajakirjanik Märdile oma lumelaua teadmiste ja paralleelselt kohtunikega sooritusi hinnates, loo andsid.

Siis suundusime pea pressikeskusesse, mis oli umbes 150mx100m suurune ajakirjanikest ja fotograafidest täidetud ruum (Siin on näha Kari Kuukka tehtud panoraam/multimeedia pilt Whistleri väikesest pressikeskusest, mis on umbes 10 korda pisem kui pea pressikas). Seal olid veel erinevate firmade "service" boksid. Kuna teel lumelauale unustasin oma 8gb mälukaardi bussi, siis suundusin esimese asjana Sandiski (mälukaardi firma) boksi suunas. Rääkisin neile loo ära ja palusin abi. Vastuseks anti mulle 8gb mälukaart, mida sooviti millalgi tagasi. Kui vastasin, et ma eriti Vancouverisse enam ei satu, siis vastati, et okei, võta siis niisama...

Nii.. Kuna keskuses oli ka Lexari boks, siis kavala rebase ja näljase hundina lendasin sinna sama jutuga sisse ja naasesin 16gb mälukaardiga... Rohkem mälukaardi bokse ei olnud ning Canoni boksi, kaamera kaotamise jutuga minna ei tahtnud...

Rõõmulsui Lexari boksist välja astudes tuli mu juurde Türgi televisiooni reporter Devrim Hacisalihoglu (ei, see nimi ei jäänud mulle meelde- tama visiitkaardi olemasolu minu paremas taskus aga küll) ning küsis intervjuud. Kaamera pandi lindistama ja küsiti milliseid alasid mulle meeldib pildistada ja milliseid mitte. Vastasin, et hoki on äge, sest seal lüüakse väravaid ja hambaid välja. Vastus, mida mulle kehalise kontakti puudumisel, ei meeldi eriti pildistada jäägu Eesti rahva hüvanguks saladusse.. Homme toob see ala meile kuldmedali...


Aaa.. Ja viktoriiniküsimus on tänaseks ka täiesti olemas. "Kui pikad on Roland Lessingu suusakepid?" Vastuse leidmisel võib kasuks tulla järgnev (Canon EOS 1D Mark IV täisresolutsiioniga, 400mm objektiiviga pildistatud) foto, mis avaneb täissuuruses, kui sellele klõpsata...



Jõudsime Whistlerisse. Täna oleme sõitnud 8 tundi bussiga... Nüüd kõnnime Märdiga hotelli, et homseteks bussisõitudeks vaim välja puhata. Tsau!