10,11,12 Päev: eluvaim on sees.. Veel!

Viimased päevad on olnud väga tihedad. Üleeile saabusin Vancouveri "Super Sunday" hokikeerisest alles 3st öösel. Peale 18tunnist tööpäeva sulg väga ei lippa. Eile oli EOK pidulik õhtusöök ajakirjanikele. Kõht sai hirve täis mugitud ja Canadian õllele kätt ette ei pannud. Jällegi hiline koju saabumine ja väsimus murdis sekunditega jalust. Nüüd prooviks need paar päeva kokku võtta.

Natukene oli aega ka millegi ilusa vormistamiseks...

(Vancouveri OMi sümbol Inukshuk, mida iganes see ka ei tähenda, on kuju ülimalt originaalne ja neid leidub Kanadas iga nurga peal)

(Vancouveri siluett õhtuse Soome-Rootsi mängu eel)

Üleeilne hokipäev tõi eredaid elamusi. Esiteks suutsin ma teha gigabaitide rekordi. Nimelt pildistasin Tšehhi- Venemaa mänguga 30GB pilte. 1 pilt on umbes 25mb, seega 1200 pilti, mis ei ole küll palju kuid 16megapikslise kaameraga päris paras hunnik ühtesid ja nullisid. Kokkuvõttes valisin välja 20pilti... Küll on hea, et ma filmi ajastul ei ela...







Teiseks oleksin oma elu südamerabanduse tõttu hoki poordi äärde jätnud. Nimelt Soome ja Rootsi mängu pildistasin läbi pleksiklaasi jäätasandilt. Seda positsiooni peetakse piletihindadele tuginedes kõige kallimaks ja ägedamaks kohaks. Äge oli see koht esimesed kaks minutit. Siis pidurdas Soome kapten Selänne täpselt minu ees pool kilo jääd klaasile. Jää hakkas sulama ning läbi klaasi eriti pildistada ei saanud. Pold hullu, vaatasin siis hokit niisama. Kuniks soomlased otsustasid litri tsoonist välja viskamiseks kasutada täpselt minu ninaesist klaasipõrget. Kui laks ära käis lendasin nii istmesse kinni ja läksin näost valgeks, et inimesed mu ümber hakkasid täiest kõrist naerma. "Pretty sure you missed that," kommenteeriti tagantreast. "No shit!" kostsin mina ja katsusin oma pulssi, et veenduda, kas eluvaim on sees.

(Pildistamine jää tasandilt on tunduvalt keerulisem kui ülevalt, kuid samas ka tunduvalt emotsioonikam. Kui mängijad sinust 30cm kaugusel täie hooga klaasi lendavad, lööb pulsi ikka üles küll)

(Rootslaste esimene koll)

Eilne päev näitas täpselt ära, kas Eesti suusaspriteritel on sisu või mitte. Alaveri "Eesti on neljas sprindiriik maailmas," sai täielikult ümber lükatud. Pole tulemust, pole emotsiooni. Sprinterid isegi ei mossitanud täieliku läbikukkumise peale. Enesekriitika ja emotsioonita sporti ei tehta. Õnneks oli ilm ilus ning rada ohtlik. Paar lahedat kukkumist sai kaadrisse. Nendest paarist pildist piisas, et päev kordaläinuks pidada.

(Teodor Petersoni laviin)

(Stiilipuas sünkroonkukkumine Bettina Gruberi ja Fukuna Nobuko poolt)

Tänane päev oli positiivne. Eesti naiste laskesuusa koondis võitis lätlasi. Kahjuks küll ainult lätlasi, kuid see vist oligi realistlik eesmärk. Pooltühjade tribüünide ees finisheerimine pole küll nauding, kuid kaastunde aplaus teeb meele härdaks.

(Eelviimasena suusastaadionile)

Kui hästi läheb, saab homm Kanada-Venemaa hokit pildistada. Ehk joppab. Kui kõik fotograafid, kes tahaksid mängu pildistada ka saaksid seda teha, ei jääks publikule ruumi. Lottery allegri.. Tsau!