Nii ja naa..

Tartu Rocki Balti liiga final 4, kaotus Žalgirisele ja võit ASKi üle... Kokku kolmas koht.

Kumb oleks olnud parem, kas kaotada finaalis ja saavutada BBLi teine koht (kaotusega) või lõpetada võiduga ja võtta pronks??

Tartu Rocki saavutus BBLis on muidugi märkimisväärne. Kottisime lätlasi (mis on põhiline) ning saavutasime esimest korda nii kõrge koha. Siiski jäi esimesest mängust midagi kripeldama- napilt oleks võinud ka teisiti minna. Pika nukrutsemise järel peab siiski tõdema, et üle oma varju ei hüppa. Leedukad on leedukad. Kui neil korvpalli poleks, oleks nad isegi mõttetum rahvus, kui kuuevarbalised. Seega maailma ühe parima korvpalliriigi parimate klubide vastu meie hammas ei hakka... veel!

Mängu lõpus olid Rocki mängijad sama dilemma ees.. Kas olla õnnelikud? Rõõm oli kuidagi tehislik ning silmades peegeldus eelmine mäng (võrrelgem emotsiooni peale võitu Permi või Samaara üle eelmisel hooajal või selle hooaja otsustavad võidud Cramo üle). Lootused olid ju kõrgemad. 

Pildistamise kohalt kiidaksin Tartu saali. Valgus oli hea. Vanas hallis iso1600, f2.8, 1/320sek vastu sai seekord panna iso1250, f4.0, 1/400sek, millest lehele pildistamiseks täiesti piisab. Õige särituse puhul ei jää tumedatesse aladesse kuigi palju müra ning kinnisema avaga saab sügavusteravust suurendada (st rohkem pilte on teravad, sest vale fookuse puhul on objekt ikka teravas alas). 1/400sekundise säriga ei teki "väristamise" probleemi (vähemalt 70-200mm objektiiviga). 300mm objektiiviga suurendasin säri 1/500sekundile ning ava keerasin selle võrra lahtisemaks.

Mängulistest olukordadest õnnestus emotsioonipuraka pildid kätte saada. Autasustamine seevastu nii kaasakiskuvaid pilte ei pakkunud.

Mäng ise seevastu pakkus nii mõndagi..

Vabandan Rocki fännide ees, et postituse nii hilja lisasin. Põhjuseks metsik organiseerimine Rocki ja Kalevi tantsutüdrukute pildistamiseks ning koolitöö ettetegemine enne õppeaasta lõppu USAsse minemiseks.

Tahaks ropendada!!!!

Kaks nädalat, iga päev, küsiti mult, kas Rock suudab BBL-i final 4 Zalgirise alistada. Vastasin, et Rock on "suurte mängude" meeskond. Kui kellavärk tööle hakkab, emotsioon punasesse läheb, temperatuur saalis tõuseb, on Rocki võit vägagi tõenäoline.

Jõudsin saali 1,5 tundi enne mängu. Sisemuses oli elekter. Kohekohe hakkab mäng, mida eestlastest kossusõbrad on aastaid oodanud. Hetk, mil kuuevarbalistele ja nende naabritele koti pähe saab tõmmata. Sööge seda, karjub Kullamäe ja viskab võidukolmese. Noh, oinad, karjub Sanikidze kui on mängu võimsa pealtpanekuga lõpetanud.

Meeskondade tutvustamise ajaks, kui mänguni jäi kümmekond minutit oli saalis ruumi ülegi. Tribüünid olid hõredad, karjumine ei hakkanud kõrvadele.. Emotsiooni seier ei tiksunud punase lähedalegi ning arusaam, et Rocki sellise fiilinguga võiduni ei jõua hakkas kummitama.

Enne mängu küsisi kolleeg Märt Roosna, mis juhtuma hakkab. Vastasin, et Rock võidab veerandaja kümne punniga, lõhub ennast eest ära. Edasi hakkab Rocki jõud vaibuma ning viimasel veerandajal pannakse jõudude vahekord paika. Oleks Rock püssirohu susisema saanud oleks võidetud. Ei saadud, morni näoga vaadati, kuidas Zalgiris oma võttis. Kurb. T*ra, kui f*ckin kurb, r*isk..

Kahju, kahju, kahju, kahju...

Ei saa, ei saa.. Panoraamita!

Käisin täna (eile toim.) Tondi uues tennisekeskuses Federations Cupiks valmistuvat Kaia Kanepit pildistamas. Ajakirjaniku pildisoov oli näidata uut tennisekeskust/Fed Cupi põhiväljakut. Proovisin hea ja halvaga aga ilma panoraamkaadrita korralikku ülevaadet ei saanud.

6 vertikaalset pilti kokku liimitult näeb areen välja järgmine..

Loodame, et Kanepi ja crew kütavad nädalavahetusel iisraellaste ihud kuumaks!!

Aasta loodusfotod.

Õnnitlen käesoleva postitusega fotograaf Jarek Jõepera, kes oma vinge lumise panoraamiga kogu loodusfoto kupatuse kinni pani. Jarek on muhe sell, tema fotoblogi (http://www.jarekj.com) pidevalt jälgides ei saanud tema võidus kahtlustki olla. Kvaliteedi tipp tase pluss hästi ajastatud ja huvitava kompaga pildid on tema teema. Blogi silmas pidades ei saa mainimata jätta ka pildi allkirju, mille tõttu peale naerupurset kuvarit tatitäpikestest kuivatama peab. Jarek on mindki palju õpetanud ning järgmine aasta võidab ta ka loomaportreed ära, kuna toon talle USAst arvatavasti 500mm f4.0 Canoni teleobjektiivi...

Loomaportree kategooria võitis mu blogis varemgi mainitud Urmas Tartes (tema andis meie kursusele loodusfoto kursust Puhtus).

Tema kodulehel ( http://www.hot.ee/utartes/sisu/html/pearaam.html) on uudistamist küllaga.

Kui küsite, kus minu loodusfotod on, siis vastan kiiresti ja ausalt, et antud žanr võtab nii meeletult aega, et minu tiheda töö/trenn/kool graafikuga ei olegi võimalik korralikult loodusfotoga tegeleda. Võibolla kunagi tulevikus pakun Jarekile konkurentsi, ent mitte veel...

Uus ujumisülikond..

Kuidas illustreerida lugu pealkirjaga "Krooliäss Miko Mälberg sukeldub rahamaailma!"?

Pildistame teda pintsakus. Pildistame teda ujulas. Pildistame teda ujulas pintsakuga. Pildistame teda ujumas pintsakuga...

Mõeldud tehtud. Esmalt jäi nii Miko kui ka Kalev Spa esindaja ideed kuuldes vaikseks. Pärast väikest mõttepausi ja selgitamist lõime käed- teeme ära!

Käisime Mikoga Humana kasutatud riiete poes ning ostsime talle varustuse. Kingad, püksid, püksirihm, särk, lips ja pintsak (kogusummas ainult 650 krooni, muide). Ning liikusime ujula suunas. Kalev Spa töötajad tulid meile üllatavalt sõbralikult vastu. Andsid pikendusjuhet välkude tarbeks, panid ujulas lisa tuled põlema ning olid üldse iga hetk valmis pildistamisele kaasa aitama.

Harrastusujujate suu vajus lahti ning täitus kloorise veega. What the f*uck?? Pintsakus vend hüppepukil...??

Sättisime koos abilisega kaks kaamerat paika (särid, isod, avad, fookused, white balance'id jne) ning lootsime, et saame kuivas rõivais vee poole lendava Miko kenasti peale. Saimegi!

Edasi palusime tal selili läbi vee liuelda, pintsak näpus. Välgud olid sätitud minimaalse tugevuse peale, et liikumine pildil seisata. Üks välk vasakult ja teine paremalt 45kraadi pealt. 

Kogu moos.

Kokkuvõttes lahe projekt, lahe tulemus. Tänaksin kindlasti Miko Mälbergi, Kalev Spa juhtkonda, oma assistenti Siim Kumpast ning vabandaksin harrastusujujate ees, kelle elu välkude vette kukkumise võimalusega ohtu seadsin... (tegelikult asi nii hull ei olnud)

200 lehekülge lahedaid pilte- tekst viieaastasele.

Raamatute kullakaevandustes puurides on mul keel suu nurgast väljas ning "add to cart" nupp helendab vastupandamatult iga kirjutise kõrval. Saidid, kus reaalselt loetavaid raamatuid on ja arvustatakse on http://www.sportsshooter.com/education/bookshelf.html ja http://strobist.blogspot.com/2006/04/strobist-bookshelf.html ja http://www.amazon.com/Photography-Bookshelf/lm/R20Q4KTUI0AD1N.

Apollod ja Rahva Raamatud võivad oma fotoraamatutega seenele käia- otseses mõttes mahuksid kõik lugemist väärivad raamatud seenelise vihmakeebi põuetaskusse. Oleneb muidugi tasku suurusest.

Suur ja kõikvõimas USA toodab ainsana loetavat kraami. Raamatute hulk ja kvaliteet on

kahjuks kaks täiesti erinevat asja. "Photography for dummies," liiki kuuluvate isenditega ei ole ju midagi peale hakata. Oleks ahiküte, kasvaks ka sääraste raamatute väärtus..

Sattusingi jupp aega tagasi, raamaturännakute käigus Andy Steele'i teose peale. "Sport & Action, The World's Top Photographers' Workshops" tundus alguses huvitav.

Väidetavalt sisaldas raamat häid pilte ja huvitavaid nõuandeid (Tips and Tricks stiilis). Tõsi, pildid on teoses väga vahvad. Kajastatud on vormelit (Charles Coates), poksi (John Gichigi), pesapalli (Jed Jacobsohn), ragbit (Dave Rogers), jalgrattasõitu (Seb Rogers), metsikut loodust (Andy Rouse), korvpalli (Ezra Shaw) ning nipet-näpet muid spordialasid. Peatükid on jaotatud fotograafide/alade kaupa ning püstitatud küsimus-vastus stiilis.

Küsimused, mida oma ala proffidelt raamatus küsitakse:

Andy Steele: What was your first-ever camera?

What things do you enjoy most about your job?

Do you prefer film on digital?

Esimesest leheküljest edasi ma teksti enam ei lugenud. Kui intervjueerija küsib maailma tippfotograafidelt küsimusi, mida mult küsitakse purjus korvpallifännide poolt mängude poolajal ("Kuule, fotograaf, kui kaugele su kaamera suumib?", "Kuule, fotograaf, mitu pilti tegid?" jne.) siis sorri, kui ma sellist infot tahan, ostaksin midagi "Photography for Dummies," seeriast.

Oma hinda raamat ei väärinud- WCs on pildivaatamist küll, ent sellise raamatu eest sadasid kroone välja käia...

PS! Täna lähen pildistama endist ujujat, kes pintsak seljas vanu häid aegu meelde tuletab. Stay tuned!!

Must täpp valgel taustal..

Otepää suusarada oli vaikne. Tuuleiilid paitasid päikeselist lumekatet. Kell lõi kümnendat hommikutundi, ent suusatajatest polnud kippu ega kõppu. Ju on meie noorsportlastel suusatamine selge- harjutamine olevat ju nõrkadele.

Silmapiirilt paistab tume täpike, mis jõudsalt suureneb. Lumekrabinat on kuulda sadade meetrite tagant. Elegantse, ent rahuliku sammuga tuhiseb minu suunas ei keegi muu kui kahekordne olümpiavõitja Kristina. Lai naeratus näol, tervitab ja kingib pildistamiseks mõned minutid. "Kui teie olete minu sõbrad, olen mina teie sõber ka," väidab ta sõbralikult.

Peale väikest fotosessiooni, kaob ta jällegi metsa vahele. Neljakilomeetrise ringi läbimiseks kulub tal 15 minutit: "nagu tati peal sõidaks," kirub ta libisemistingimusi.

Päike teeb oma kõrgemaid ringe- kell on 12. Ainsa täpina, mis silmapiirilt suureneb, võitleb rajal ikka ainult Kristina. Teistest ei ole halli haisugi..

Road to Vancouver 2010...

Peaaegu 1000 eurot

Taanlased korraldasid üleeuroopalise fotokonkursi teemadel "minu riik, minevik ja tulevik."
Võitjat premeeriti tuhande euroga. Igast riigist selgitati parimad ja riikide parimatest valiti võitja.
Eesti konkursi panin kinni aga 1000 eurost jäi midagi puudu. Kahjuks.

Link konkursi (minu) piltidega.
http://www.eubev.dk/projekt/kaleidoscopes/country/ee

Mida tähendab 2,5 sekundit fotograafile..

Eelmise postituse lõpus mainisin naljaga, et ootan järgmist mängu ja proovin Kullamäe viimase sekundi võidukorvi peale saada. Kohe tuli ka kommentaar: "Unista edasi Kullamäe kolmesest, Kalev sõidab jälle Rockist üle...." 

Mina unistasin Kullamäe kolmesest aga kas keegi julges unistada Tanoka kolmesest??

Kui mängu lõpuni jäävad mõned sekundid ja vahe on minimaalne, siis iga spordifänni süda hakkab puperdama, käelabad higistama jne. Ärevuse tipphetk on ka fotograafidel. Kui keegi viimasel sekundil võidukorvi suudab visata, ei ole antud võimalust seda pildistamata jätta. PILT PEAB OLEMA OLEMAS.

Viimasel minutilisel vaheajal sättisin minagi end valmis võidukorvi peale saama.

1) Raw faili asemel (mida ma tavaliselt kasutan) muutsin formaadi jpeg-i peale. Siis ei saa kaamera puhver nii kiiresti täis ja pildistada saab rohkem ja kiiremini.

2) Asusin äärejoonele, täpselt korvi alla, et saada sümmeetriline pildistamisnurk.

3) Võtsin kaamera horisontaalselt kätte (tavaliselt pildistatakse kossu vertikaal formaadis)

4) Kui aeg kätte jõudis tulistasin nagu loom... (Viskest kuni külakuhjani 250 kaadrit)

PS! Kas mõnel teisel lehel on üldse võidukorv peal?? EPLi ja Postimehe online külgedel seda viske hetke küll näha ei ole....