15-16. päev: Vihm, Mets, Vähk ja Kuused..

Ilmataat on vihmaga helde olnud. Täna sadas terve hommik. Vihm paneb lapsed kasvama aga objektiivid vihmast kahjuks pikemaks ei läinud. Maas vedeleva fotokoti kilest kattele tekkis minutitega pisikene järvekene. Kapuutsi tekkis teinegi. Pisikesed vihmamummud sadasid objektiividele ja okulaarist nägi vaid uduseid suusklejaid.

(Tere härra Tilk!)

Iga halb asi on millekski hea. Tänu vihmale ja kondenseerunud veeaurule objektiividel tekkis mul üks täitsa lahe idee. Nimelt õhkasin oma lainurkobjektiivile nii, et kõik pildil jäi täiesti uduseks ning siis kuivatasin salvrätiga objektiibi klaasile pisikese, kuiva augukese. Kogu pilt välja arvatud kuivast kohast läbi paistev, oli udune. Pull värk!

(Raul Seema ja udune kõiksus)

Sõit, kui selline oli väga põnev, kuid mitte eestlaste poolt vaadatuna. Kristina ei saanud õigeid suuski alla ja kaotas võitjale pea 5 minutit. Telepildis kostis hetkeks ka Kristina ja määrdemeeste pinev vestlus mille lõpuks Kristina enam kui sajale miljonile inimestele puhtas Eesti keeles ja kena diktsiooniga "T*ra küll!" ütles. Nimelt suusk ei pidanud ja Kix oli närvis.

(Kix Smiguni suusapaar)

(T*ra küll!)

(Niiske pats)

Justyna (saate aru küll kes, ma ei viitsi ta perekonnanime kirjutama hakata, õieti ei oskagi) lõpuspurteeris ennast Björgeni vastu võidule oli rõõmus ja kinkis mõningaid lahedaid hetki ka suusarajal.

(Sekund naeratust ja kolaki pikali)


(Pontšikud ja Justyna)

(Kaader meie kommentaator Lembitu auks)

Ajakirjanikud pinnisid peale sõitu Kristina abikaasat, kellel oli kehvas tulemuses oma osa. Küsiti, kas Kristjan kahetseb, et nüüdsest KOWALCZYK'i (Copy-Paste nimi) määrdemeest Are Metsa oma tiimi ei võetud, kui võimalus oli. Ja et miks te ikka nii tegite ja miks mitte naaa.. Miks sellised suusad, mitte teised... Kristjan läks närvi..



...ja Mets mühises rahus...

Päris palju rapsimist oli kokkuvõttes. Loodan, et kirjavigu eriti ei ole ja et mu jutul mingi loogika ka ikka sees on. Kui mitte, siis... olen ju ikkagi piltnik, mitte kirjanik... Tsau!

14. päev: "Kui sa teed ükskõik mida, võid saada ükskõik kelleks!"

Täna läks kõik eelnevatele päevadele vastupidiselt. Päev algas superhästi ja lõppes õnnetult. Päeva, kus kõik hästi on ei ole eestlasel vist kunagi...

Positiivne osa seisnes siis maailma suurimate fotoagentuuride külastamises. Kuna mul on kindel plaan peale ülikooli lõpetamist, kui mitte varem, mingisse fotoagentuuri tööle saada, siis OM on väikese varba ukse vahele saamiseks parim koht.

Siin on kohal suurimate fotoagentuuride fotobossid ja maailma parimad fotograafid. Igal agentuuril on peapressikeskuses oma eraldi ruumidega toimetus. Agentuuride mehed ei pea jagelema lihtsurelike ruumides, lihtsurelike kombel. Neil on alati eelised.

Esiteks saavad ainult suurimad agentuurid (mida on neli) endale isiklikud fotoboksid. Agentuuri fotograafid on alati eelisjärjekorras. Nad saavad alati ekstreemsetesse kohtadesse pääsmeid (suusahüppe tõuke koha alla, hokisaali laealla, remote kaamera hoki värava sisse, eelisjärjekorras medalitseremooniatele jne).

Parima näitena meenutan Libereci MMi, kus suusahüppe torni minnes pandi tähtsusjärjekord mõnusalt paika. "We have 6 places up there. Reuters, Getty Images, AP, AFP guys, come here... Ok, now we have one, two, three, four and five guys.. is it all for agencies?... Okay, we have one place availible for regulars...."

Kõigepealt pidasin plaani. Esiteks tegin valmis oma kodulehele OM portfoolio, et oleks, mida bossidele näidata. Teiseks mõtlesin valmis võimalikult mõjuvad põhjused, miks nad peaksid mind tahtma. Ehk, ma olen noor (arvatavasti noorim akrediteeritud fotograaf Vancouveri olümpial) ja pidevalt arenev, täiesti oma stiiliga, suhteliselt kõiki isegi maailmale tundmatuid spordialasid pildistanud, rabelemis ja õppimisaldis tegelintski.

Ja läksingi esimesena Reutersi boksi ja küsisin foto pealikku. Temaga tutvunud, palusin mõne minuti kuskil privaatselt juttu ajada. Edasi nõudsin oma portfoolio vaatamist ning peale seda läks tüüpidel tuju juba paremaks. Kuskilt tagant reast kargas püsti ka üks teine tähtis tegelane ja ütles: "You've got some nice stuff there!" (See on üks parimaid asju, mis noore fotograafi kõrvad kuulda võiksid!!) Seega jäädi mu kodulehele kauemaks uurima ja uuriti huviga. Edasi vahetasime nimekaarte ning minust lubati rääkida Euroopa alambossidele..

Samamoodi käisin tunnikesega ka Getty Images'i, AP (Associated Press) ja AFP (Associated French Press'i) boksid läbi (linkisin mitte agentuuride kodulehed vaid galeriid või portfooliod, et oleks midagi vaadata). Kõik tüübid, kellega rääkisin olid väga sõbralikud ja tundusid mingil määral ka minust huvitatud olevat (Jess). Kokkuvõttes ongi mul neli maailma kõige suurema fotoagentuuri suurima fotobossi nimekaardid ja soovitused alambossidel minuga ühendust võtta.

Väikene varvas on ukse vahel. Järgmine samm, millest ma veel hetkel igaksjuhuks ei räägiks, oleks keskmine varvas uksevahele saada. Ja sealt edasi ja edasi ja edasi..

Ja siis päeva kehvem pool. Elena Glebova sõit. Pikalt ei viitsiks seletada, Las pildid räägivad minu eest...










Homme laskesuuuuuuuuuuuuuuuuu......... Ehk sportlaste võistlus kalendriga.. Tsau!

(ok, äkki homme joppab laskmisega)

13 Päev: Verd, higi, rõõmu ja pisaraid..

Tänane päev algas eestlaslikult. Slalomist Tiiu Nurmberg otsustas enne finishit end külili visata ning suusatamise asemel mööda lund lohiseda. Pole tulemust, pole uudist. Seega peale esimest sõitu tõmbasin slallirajalt uttu. Tee viis Vancouverisse, kus oli pisikene võimalus Kanada vs. Venemaa mängule fotopilet saada.
IOC ticketing'i (rahvusvahelise olümpiakomitee piletiosakond) pikas järjekorras seistes tundus olukord nutune. Venkud olid juba tunnikene varem kohale tulnud ja trügisid usinalt saba eesotsas.
Kui kell lõi, kutsus piletitädi kõik fotograafid enda juurde leti äärde ning hakkas esimestele pileteid jagama. Umbes pooled said pileti, pooled mitte.
Koolis üdini selgeks õpitud kutsika kurvade silmadega meelas pilk on sellistel puhkudel tõhus relv. Tänu sellele andiski tädi pileti mulle, mitte Vasjale, kes tunnikene varem kohal oli. Shoots and scores!!
Sellel hetkel, kui pileti kätte sain, oli selline tunne nagu oleks saanud pileti Venemaa ja Kanada mängule... Iga spordisõber vast mõistab mängu tähtsust ja seega ka minu emotsiooni sel hetkel.
Mõned postitused tagasi mainisin, et pildistan parema meelega hokit kui murdmaa suusatamist. Küsite miks?? Teeme asja lihtsaks. Siin on teile 10 põhjust:











Ja nagu Ovetškingi läheb vaikselt hotelli tagasisõiduks asju pakkima, lähen minagi magama.. 17tunnine tööpäev väsitab, muide! Tsau!

10,11,12 Päev: eluvaim on sees.. Veel!

Viimased päevad on olnud väga tihedad. Üleeile saabusin Vancouveri "Super Sunday" hokikeerisest alles 3st öösel. Peale 18tunnist tööpäeva sulg väga ei lippa. Eile oli EOK pidulik õhtusöök ajakirjanikele. Kõht sai hirve täis mugitud ja Canadian õllele kätt ette ei pannud. Jällegi hiline koju saabumine ja väsimus murdis sekunditega jalust. Nüüd prooviks need paar päeva kokku võtta.

Natukene oli aega ka millegi ilusa vormistamiseks...

(Vancouveri OMi sümbol Inukshuk, mida iganes see ka ei tähenda, on kuju ülimalt originaalne ja neid leidub Kanadas iga nurga peal)

(Vancouveri siluett õhtuse Soome-Rootsi mängu eel)

Üleeilne hokipäev tõi eredaid elamusi. Esiteks suutsin ma teha gigabaitide rekordi. Nimelt pildistasin Tšehhi- Venemaa mänguga 30GB pilte. 1 pilt on umbes 25mb, seega 1200 pilti, mis ei ole küll palju kuid 16megapikslise kaameraga päris paras hunnik ühtesid ja nullisid. Kokkuvõttes valisin välja 20pilti... Küll on hea, et ma filmi ajastul ei ela...







Teiseks oleksin oma elu südamerabanduse tõttu hoki poordi äärde jätnud. Nimelt Soome ja Rootsi mängu pildistasin läbi pleksiklaasi jäätasandilt. Seda positsiooni peetakse piletihindadele tuginedes kõige kallimaks ja ägedamaks kohaks. Äge oli see koht esimesed kaks minutit. Siis pidurdas Soome kapten Selänne täpselt minu ees pool kilo jääd klaasile. Jää hakkas sulama ning läbi klaasi eriti pildistada ei saanud. Pold hullu, vaatasin siis hokit niisama. Kuniks soomlased otsustasid litri tsoonist välja viskamiseks kasutada täpselt minu ninaesist klaasipõrget. Kui laks ära käis lendasin nii istmesse kinni ja läksin näost valgeks, et inimesed mu ümber hakkasid täiest kõrist naerma. "Pretty sure you missed that," kommenteeriti tagantreast. "No shit!" kostsin mina ja katsusin oma pulssi, et veenduda, kas eluvaim on sees.

(Pildistamine jää tasandilt on tunduvalt keerulisem kui ülevalt, kuid samas ka tunduvalt emotsioonikam. Kui mängijad sinust 30cm kaugusel täie hooga klaasi lendavad, lööb pulsi ikka üles küll)

(Rootslaste esimene koll)

Eilne päev näitas täpselt ära, kas Eesti suusaspriteritel on sisu või mitte. Alaveri "Eesti on neljas sprindiriik maailmas," sai täielikult ümber lükatud. Pole tulemust, pole emotsiooni. Sprinterid isegi ei mossitanud täieliku läbikukkumise peale. Enesekriitika ja emotsioonita sporti ei tehta. Õnneks oli ilm ilus ning rada ohtlik. Paar lahedat kukkumist sai kaadrisse. Nendest paarist pildist piisas, et päev kordaläinuks pidada.

(Teodor Petersoni laviin)

(Stiilipuas sünkroonkukkumine Bettina Gruberi ja Fukuna Nobuko poolt)

Tänane päev oli positiivne. Eesti naiste laskesuusa koondis võitis lätlasi. Kahjuks küll ainult lätlasi, kuid see vist oligi realistlik eesmärk. Pooltühjade tribüünide ees finisheerimine pole küll nauding, kuid kaastunde aplaus teeb meele härdaks.

(Eelviimasena suusastaadionile)

Kui hästi läheb, saab homm Kanada-Venemaa hokit pildistada. Ehk joppab. Kui kõik fotograafid, kes tahaksid mängu pildistada ka saaksid seda teha, ei jääks publikule ruumi. Lottery allegri.. Tsau!

9. päev: tuulevaikus!

Tuju on hea! Pressikeskusesse tulles peame läbima kontrollväravad, kus meie akrediteeringu triipkood läbi piiksutatakse. Seejärel valib arvuti juhuse põhjal välja, kes peab lennujaamadele sarnase turvakontrolli läbima. Viieminutiline protseduur koosneb jope seljast võtmisest, taskute tühjendamisest ja poolerootilisest läbikatsumisest. Et asi põnevam oleks, leppisime kolleegidega kokku, et see, kes "vahele jääb", peab teistele õlle välja tegema.

Just jõudsin pressikasse. Ise pääsesin puhtalt, kuid kolleeg Märt Roosna peab mulle õlle tegema. Õnnejõõvastusest karjusin üle turvaruumi: "yes, and there's a beer!!", mille peale seltskond lõkerdama hakkas: "nice games you have, guys!" Indeed, indeed!

Päev oli ebamäärane. Sellest suurt ei kirjutakski. Lisaks vaid mõned pildid. Aga, et lugejatel minu blogis käimine ajaraiskamiseks ei muutuks, mõtlesin siiski millestki huvitavast kirjutada.

Kõigepealt pildid:

(Aivar Rehemaa klassikaline üksindus)

(Rehemaa lati alt läbi laskumine)

(Roheline mehike ja punane norrakas Sundby)

(Kaotuse pisarad, George Gray)

(Ei läind jälle nii, kuis võinuks.. Kaspar Kokk)

Lühidalt siis sellest, kuidas suusatamise pildistamisel kaamerat sean enne kui nupule vajutan.
PS! See, kes fototehnilist juttu ei seedi, ärge hakake ennast üldse vaevama..

Esiteks on talialade puhul tähtis korrektne suusataja säritus. Automaatprogramme (Av, Tv, P jne) kompensatsioonita eriti usaldada ei saa. Kuna suure osa pildist täidab ere lumi, siis automaatika hakkab lund keskmiseks halliks (18% hall) säritama. Kui ere lumi on keskmine hall, siis suusataja on must. Seda me ei taha.

Sestap peakski poolautomaat programmide puhul kasutama kompensatsiooni. Päripäikest (siis kui lumi on ere ning suusataja nägu paistvast päikesest samuti) kasutaks 0,5-1 EV (Exsposure Value) suurust ülesäri ning vastupäikest (siis kui lumi on tunduvalt eredam, kuid suusataja) 1-2 EV suurust ülesäri.

Põhiline on see, et ükski pind pildil ei läheks digikaamera dünaamiliselt ulatusest välja. Ehk, et lumi ei läheks nii valgeks, et seal detaile ei oleks ning et mets ei läheks nii tumedaks, et sealgi mingit infot poleks. Dünaamiline ulatus digikaamera puhul on +-2 EV-d. Kui säritame lume +2EV on seal veel detail olemas, kuid kui säritame +3EV, siis juba mitte. Tumedate alade kohal sama asi. Seega peakski kompensatsiooni kasutama maksimaalselt 2EV raames.
(Puust ja punaseks: -2 EV puhul on mets täiesti detailitu must. +2 EV puhul on taeva heledam koht detailitult hele ning 0EV puhul on mõlemas detail olemas.)


Ise pildistan manuaalrežiimis ning vaatan silmanurgast viewfinderist kaamera eksponomeetrit. Tunde järgi üritan pildistada 0,5-2 ülesäri. Üldiselt säritusega enam eriti ei eksi...

Ava ja säri valik sõltub täiesti valguse tingimustest ja vajadusest. Säriaega alla 1/640 ei tahaks lasta, sest siis ei pruugi suusataja kaamera värisemise tõttu päris teravaks jääda. See oleneb muidugi objektiivist fokaalkaugusest, mida pikem toru, seda kiirem säri. (muidugi annab pildistada ka 1/250s ja madalamate säridega, ent kindluse mõttes oleks parem kasutada kiiremat säri). Üldine reegel on, et säri ei tohiks olla aeglasem, kui objektiivi fokaalkaugus. 15mm objektiiviga 1/15s, 50mm-1/50s jne.


Ava seevastu sõltub sellest, millisena ma tausta tahan pildile jäädvustada. Lahtisem ava tähendab pisemat teravussügavust (DOF- depht of field). Kui taustal on publik, teen ava võimalikult lahti, et saada pehme ja sume värviline taust. Kui aga taustale jäävad mäed, siis keeran ava kinni, et mäed liigselt uduseks ei läheks. Kõik sõltub taustast!

(Ava 7.0, säri 1/2500 @ iso 100)

(Ava 2.8, säri 1/1250s @ iso 100)

ISO proovin hoida minimaalsena, et sada kvaliteetsimat faili, kuid vajadusel kasutan kuni 1600 (seda küll vaid EOS 1D mark IV puhul) ning äärmuslikel juhtudel ka rohkem.

Valgusbalantsi üle üldiselt ei muretse, sest pildistan alati täisresolutsiooniga RAW faili (mille kuradi pärast ostan endale 16mp kaamera ja kasutan keskmist jpeg. faili???). Seega korrektsiooni saan teha Photoshopis.

Nii, mis veel.. Alati kasutan Ai Servo (Artifical Intelligence Servo) teravustamist ning seda keskmise täpi järgi, vahel liikuvate objektide fookuses hoidmise puhul kõigutan punkti, kuhu vaja. Teravustama ei pane pildistamisnupu poolepeal hoidmisega vaid pöidlaga tagumist exposure lock (*) nuppu hoides (backbutton focusing), mida saab sättida custom functionite alt.

(Selle pildi puhul nihutasin teravustamispunkti paremale, et liikuv Kiku fookuses püsiks)

Tänaseks aitab. Mingi päev räägin veidi järeltöötlusest ka. Homme on hokipäev. Tšehhi- Venemaa ja Rootsi- Soome. Lahedad pildid tulekul.. Stay tuned!

8 päev: Kristina kaotus- töö võit!

Tänane tööpäev lõppes varakult. Kristina määrdemehed panid suuskadele vale viimase määrdekihi. Panustasid pidamisele, mis toimis kahjuks ka laskumistel hästi. Kristina sõnul tuhisesid tšainikud temast laskumistel mööda ning murdmaal ta nendest mööda ei suutnud minna, kuigi pidanuks. Suusa süü. Mõlema suusa!

Tänane päev oli senistest kõige pingelisem. Kuna naiste sõit algas kohaliku aja järgi kell 13.00, siis Tallinnas oli kell juba 23.00, ehk 50 minutit enne külgede tükikotta saatmist. Selleks, et pilt lehte saada, pildistasin starti ning kohapeal paari minutiga töödeldud pildid andsin mälupulgal Märdile, kes usina virgatsina need pressikeskuses Tallinnasse transportis.
Peale viit kilomeetrit tuli aga uudis, et Smigu oli sõidu pooleli jätnud. Kohe tormasin ajamõõduandurite tagastuspunkti lähedusse, kuhu ta mingil hetkel kindlalt tulema pidi. Millal ja kust kaudu, seda ei teadnud keegi.
Oma fotomonokliga silmapiiri uudistades leidsin lõpuks Kristina pisikese täpina üles. Tema pea oli norus ning samm nukker. Mida suuremaks läks täpike, seda tihemini kostus katikuklõbinat. Seks hetkeks, kui Kristina "marshall'ile" oma ajamõõduvidinad andis ning minul pildid käes olid, oli kell 13.37.
Algas märul ajaga. Kuna staadionilt pressikasse on oma head pool kilomeetrit ning terve posu treppe, jõudsin arvuti taha 13.42, ehk 8 minutit enne deadline'i. Õues oli umbes 10 soojakraadi ning seljas 25kg. Tempo oli kerge sörkjooks ning selle tulemusena nirisesin kohale jõudes higist.

Ultrahelikiirusel sai parim pilt töödeldud ning 13.48 Tallinnasse saadetud. Seega aega jäi paar minutit ülegi. Rahmeldamise tulemusena sai Õhtuleht ainsa Eesti ajalehene uudise koos pildiga lehte. Jess- töö võit!!

(START!!Kristina suure sõbra Björgeni tuules)

(Suusasaapa määre oli okei)

(Viimase sekundi külg)

(Peeglike, peeglike, kes on kauneim ajakirjanik kogu maal?? Variant A: Peep Postimees Pahv variant B: Jaan õhtuleht Martinson variant C: Veiko päevaleht Visnapuu)

Vabandan piltide kehva kvaliteedi pärast. Hotelli nett ei töödanud ja pressikasse ei jõudnud minna. Hotelli toast sain mingi vireleva võnkega kuidagiviisi postitatud. Homme on meeste suusavahetus ja suusahüpped. Tsau.

7. päeval Jumal puhkas aga meie tegime rasket tööd!

Tänane möödalaskesuusatamine ei väärinudki oma nime. Ükski eestlane kedagi kogemata surnuks ei lasknud ja mõned kuulid tabasid isegi märki. Aga et head tulemust saada peab ka kiiresti sõitma. Seda meie omad seekord ei teinud. Nokk kinni, saba lahti. Ei ole meil laskesuusatajaid on vaid möödalaskesuusatajad või pihtalaskematkajad. Kahju.

Õnneks paistis suusaradadel päike. Päikese ja lume koostööl muutub suusarada stuudioks. Põhivalgus on seega päike ja fill valgus peegeldub lumest. Pildistades vastu päikest, mets taustal, saame low key foto, kus päike kontuurid ilusti välja joonistab ning lumi täidab varjud. Pildistades päri päikest ning jättes suusataja varju, saame high key pildi. Olemasolevat kasutades ja seda kontrollides saame täiesti erineva ilmega kaadreid.

(Low key Martten Kaldvee)

(High key Kadri Lehtla)

(Ja see on key Kadri lehtla)

(Tootefoto)

Edasi suundusime naiste lumelaua half pipe finaali. Kuna bussisõit kestis lubatust kauem jõudsime kohale peale starti. Niikaua oli mõte lumelauast vahva kuni nägin treppi, mida mööda ronides võistluspaika jõuab. Astmeid jõudsin lugeda kahesaja kanti. Siis läks 27kg koormaga rassimisest pilt hämaraks. Edasi ei suurt ei mäleta.

(Kurivaim ei mahtunud pildile äragi)

Aga see pole veel kõik. Jõudes half pipe'i jalamile öeldi mulle, et vabandage härra, kuhu te suundute. Mina iseenesest mõistetavalt vastasin, et renni äärele, poolele mäele. Vastuseks tuli kindel "no way" põhjenduseks hiline saabumine võistlusele. Okei, lähme siis trepist alla tagasi, äkki saab astmedki loetud...

Kokkuvõttes leppisime portreega kahest naisterahvast, kes ajakirjanik Märdile oma lumelaua teadmiste ja paralleelselt kohtunikega sooritusi hinnates, loo andsid.

Siis suundusime pea pressikeskusesse, mis oli umbes 150mx100m suurune ajakirjanikest ja fotograafidest täidetud ruum (Siin on näha Kari Kuukka tehtud panoraam/multimeedia pilt Whistleri väikesest pressikeskusest, mis on umbes 10 korda pisem kui pea pressikas). Seal olid veel erinevate firmade "service" boksid. Kuna teel lumelauale unustasin oma 8gb mälukaardi bussi, siis suundusin esimese asjana Sandiski (mälukaardi firma) boksi suunas. Rääkisin neile loo ära ja palusin abi. Vastuseks anti mulle 8gb mälukaart, mida sooviti millalgi tagasi. Kui vastasin, et ma eriti Vancouverisse enam ei satu, siis vastati, et okei, võta siis niisama...

Nii.. Kuna keskuses oli ka Lexari boks, siis kavala rebase ja näljase hundina lendasin sinna sama jutuga sisse ja naasesin 16gb mälukaardiga... Rohkem mälukaardi bokse ei olnud ning Canoni boksi, kaamera kaotamise jutuga minna ei tahtnud...

Rõõmulsui Lexari boksist välja astudes tuli mu juurde Türgi televisiooni reporter Devrim Hacisalihoglu (ei, see nimi ei jäänud mulle meelde- tama visiitkaardi olemasolu minu paremas taskus aga küll) ning küsis intervjuud. Kaamera pandi lindistama ja küsiti milliseid alasid mulle meeldib pildistada ja milliseid mitte. Vastasin, et hoki on äge, sest seal lüüakse väravaid ja hambaid välja. Vastus, mida mulle kehalise kontakti puudumisel, ei meeldi eriti pildistada jäägu Eesti rahva hüvanguks saladusse.. Homme toob see ala meile kuldmedali...


Aaa.. Ja viktoriiniküsimus on tänaseks ka täiesti olemas. "Kui pikad on Roland Lessingu suusakepid?" Vastuse leidmisel võib kasuks tulla järgnev (Canon EOS 1D Mark IV täisresolutsiioniga, 400mm objektiiviga pildistatud) foto, mis avaneb täissuuruses, kui sellele klõpsata...



Jõudsime Whistlerisse. Täna oleme sõitnud 8 tundi bussiga... Nüüd kõnnime Märdiga hotelli, et homseteks bussisõitudeks vaim välja puhata. Tsau!