13 Päev: Verd, higi, rõõmu ja pisaraid..

Tänane päev algas eestlaslikult. Slalomist Tiiu Nurmberg otsustas enne finishit end külili visata ning suusatamise asemel mööda lund lohiseda. Pole tulemust, pole uudist. Seega peale esimest sõitu tõmbasin slallirajalt uttu. Tee viis Vancouverisse, kus oli pisikene võimalus Kanada vs. Venemaa mängule fotopilet saada.
IOC ticketing'i (rahvusvahelise olümpiakomitee piletiosakond) pikas järjekorras seistes tundus olukord nutune. Venkud olid juba tunnikene varem kohale tulnud ja trügisid usinalt saba eesotsas.
Kui kell lõi, kutsus piletitädi kõik fotograafid enda juurde leti äärde ning hakkas esimestele pileteid jagama. Umbes pooled said pileti, pooled mitte.
Koolis üdini selgeks õpitud kutsika kurvade silmadega meelas pilk on sellistel puhkudel tõhus relv. Tänu sellele andiski tädi pileti mulle, mitte Vasjale, kes tunnikene varem kohal oli. Shoots and scores!!
Sellel hetkel, kui pileti kätte sain, oli selline tunne nagu oleks saanud pileti Venemaa ja Kanada mängule... Iga spordisõber vast mõistab mängu tähtsust ja seega ka minu emotsiooni sel hetkel.
Mõned postitused tagasi mainisin, et pildistan parema meelega hokit kui murdmaa suusatamist. Küsite miks?? Teeme asja lihtsaks. Siin on teile 10 põhjust:











Ja nagu Ovetškingi läheb vaikselt hotelli tagasisõiduks asju pakkima, lähen minagi magama.. 17tunnine tööpäev väsitab, muide! Tsau!