3-4 päev: hakkab tulema!

Eilne päev oli killer. Pildistada oli siis naiste laskesuusa sprint (kus Saue muide EI võitnudki) ja murdmaasuusa koondise pressikas ja muid pisitörtse. Õhtul vajus silm kinni, kirjutada ei jõudnud.

Tänane päev oli juba värskem. Esiteks meeste laskesuusa sprint, kus eestlased said eestlasliku tulemuse. Ehk ei midagi täpsustamisväärset.

Hoopis lahedam asja juures oli aga see, et võistluse algul paistis veel päike. Kuid mitte kauaks. Järsku hakkas sadama täielikku lumelörtsilögaplödinat. Mina olin muidugi samal ajal lasketiiru juures fototuhinas. Kõhuli maas. Kuna meie mehed kordamööda tiirus tiirutasid, ei saand mahti püsti tõusta. Nii ma siis mattusingi lumelöga hunnikusse.

Surmasuust päästsid mind spets joped, mis meile olümpiaks eraldi telliti. Tehnikat aitasid objektiivi vihmavarjukid, mida siinne Canoni teenindusboks lahkesti jagas (muidu maksab see objektiivi keep kuskil tuhande krooni ringis). Olümpiaks eraldi ostetud vihmakindlad püksid ja spets kindad ei tulnud ka kahjuks.

(Kui ma iseenda nägu oleks näinud, siis see oleks olnud midagi sarnast)

Õhtu tipphetk oli muidugi kelgutamine. Jeee, lahe.. vennad kihutavad 140km/h jäärennis. Kohale jõudes entusiasm pöördus.

Asusin siis ühe kurvi juurde kelgutajat püüdma, olümparõngad taustaks. Nii... näpp päästikul.. kohin rennis.. tuleb, tuleb... Nii, kuhu see kelgutaja nüüd jääb... Vihjeks olid teised fotograafid, kes juba oma kaameratest möödunud kelgutaja pilte sirvisid. Okeiii.. Ma siis ei näinudki, kuidas kelgutaja möödus.. Halb.

Agaaa proovime uuesti. Jälle kohin kaugusest. Tuleb, tuleb.. Kõrval olev fotograaf pildistab. Okei, siis mina ka.. Plõksplõksplõksplõksplõksplõksplõksplõks... Nii.. Damn. Kõrval olev vend pildistas mingeid fänne. Sel hetkel, kui ma sellest aru sain tuhises kelgutaja mööda. Kahest null.

(Mida ei ole, seda ei ole)

Nii kolmas katse. Jälle kohin kaugusest. Hoian hinge kinni. Ja hakkas jälle klõbin pihta. Vajutasin isegi. Tagasi ei hoidnud. Nii.. Jess. Ajastus oli õige, miski vilkus silme-eest. Kas pilti ka on? On! Kas kelgutaja ka pildi peal on? Jah, tema jalad on täiesti peal... Aga kelgutajat ennast- pole..

(Puhas kunst!?)

Neljanda katsega sain kelgutaja täitsa korralikult peale. Jama seisnes aga selles, et kelgutaja liigub nii kiiresti, et isegi minimaalse säriajaga suudab ta klõpsu hetkel paigalt nihkuda. Seega niimoodi korralikku, teravat pilti ei saa.

(Asjatundjatele võib mainida, et tegu on 1/4000s säriajaga, ava 2.8, iso 1600)

Kui olümpiarõngad on teravad aga kelgutaja mitte, siis miks ei võiks vastupidi olla. Selle idee peale tulles hakkasingi kelgutajat "kaasa vedama." Esialgu proovisin seda teha 10m kaugusel rennist, ent kui mees tuhiseb ikka 140km/h siis.. No way, et kelgupildikollanokk mehe pannides kenasti peale saab.

Lõpuks loobusin lõvi mängimisest ja läksin veidi reaalsemasse kohta. Reaalsemasse ses mõttes, et näiteks kui bussis silmapiiri või puid jälgida, siis puud sahisevad ninaalt üli kiiresti mööda, silmapiir kauguses liigub aga aeglaselt ja sujuvalt. Selle loogika järgi läksingi kelgutajast tunduvalt kaugemale. Mida kaugemal, seda rohkem aega on mul reageerida. Ja tänu sellele loogikale hakkasin ka sindritele rohkem pihta saama. Ei usu??

(Tõestus nr. 1)

(Tõestus nr. 2)

Uni hakkab peale tulema. Üks 7.00st 21.00ni päev on jälle seljataga. Pole hullu- 16 päeva veel:D

Smiguni homse kullani!