Klõpsu fenomen!?

Sorisin 2006aasta fotoarhiivis ja meenutasin pildistamisi. Ihu läks jahedaks, kui mõistsin, et iga viimnegi klõps on selgelt meeles. Alustades sellest, mis ilm antud päeval oli ja lõpetades pildistatava sõnadega. Imelik aga plõks justkui salvestab pildi mitte ainult kaamera mälukaardile aga ka ajju.

Kui fotograaf ja pildistatav pilke vahetavad, siis kaamera jäädvustab. Sellega koos sööbivad juhtumised ka fotograafi mällu. Mis saab pildistatava mälupildis? Kas inimesed mäletavad vastandlikke hetki või on see pelgalt fotograafide kiiks..?

Mõned inimesed, keda pole vaja tutvustada, vaatamas mulle otse silma...

PintsList..

Natüürmort pudelite ja pirniga, 60x45cm õli

Murtud mees, 60x40cm, õli.

Lilled, 40x35, õli.

Tegelikult peaksin mainima, et objektiiviga suudan paremaid pilte meisterdada, kui pintsliga...

Aiaiai..

Eesti koondise mäng Hollandiga oli paljudele spordisõpradele tuline närvide põletamine. Eriti viimase geimi lõpp. Punkt Eestile, punkt Hollandile, punkt Eestile, punkt Hollandile.

Kurat, lööge maha need pallid, siis kui vaja!! Okei, Holland on Maailma Liigas saanud tunduvalt rohkem pingelisi mänge, kui Eesti, ent.. Võimalus ju oli.
Pinget/kaotuse valu näitavad ka mängijate ilmed:






Loodame, et mängus Soomega ei karju Toobal rõõmust esimese geimi võidu, vaid viimase geimi võidu üle..

Vaatan võrkpalluritele ülevalt alla..

Saali sisenedes ootasid nii Eesti kui Venemaa võistkonnad uksepeal mängu. Venemaa pikimale pallurile (217cm ja löögi kõrgus 358cm...) olin ma täpselt küünarnukini. Kurat küll.. ei ole ma ju nii väike midagi. Olen! Võrreldes võrkpalluritega.
Et neile tagasi teha ronisin esimese geimi ajal saali lae alla. (Selleks tuli varastada redel, siis ronida tellingutel üle ventilatsiooni torude ning proovida mitte alla kukkuda. Alla tagasi jõudes olin täielik türklane valmis. Tolmune nagu korstnapühkija.) Venemaa pikim pallur ei küündinud mitte mingi valemiga isegi mu põlveõndlasse. Beat that!!
Ei tea kas keegi on näinud võrkpalli pilte, mis on tehtud paarikümne meetri kõrguselt otse ülevalt alla. Kui ei ole, siis mõned näited:







PS! Kui täna Eesti Hollandit võidab oleme Türgis järgmise reedeni, seega blogi täitub ja täitub ja täitub. Stay tuned!

Elu Istanbuli tänavatel

Teist päeva Istanbulis ringi liikudes ei suuda mõistus ikka aru saada, mis toimub. Küll kihutavad taksojuhid viiekümne alas sajaga ning suunatulesid üldiselt ei kasutata. Lisaks ei oska keegi mitte ühtegi keelt peale "kögerimögeri." Kõik inimesed pakuvad midagi. Alghind muundub sekunditega pea 90% väikesemaks ning kõik on meie suurimad sõbrad ja proovivad kuidagigi vaesuses ära elada. Mõned näited:

See armsa olemisega tüdruk müüb pabersalvrätte. Müügi fenomen ei ole muidugi salvrätid vaid tüdruk ise. Paljud eestlasedki on härdast meelest temaga kaupa teinud. Ent kaubaga ei ole vist midagi teha.



Mees istub peatänava ääres ning pakub kaalumisteenust. Astud kaalule ja maksad 0,1 liiri (70senti). Rikkaks vist selle tööga ei saa, ent jätsi raha saab õhtuks kätte!?



Kasiino ja kingsepp. Keldrikorrustel ei ole mitte ühtegi silti. Samas on akendest, ustest sisse piiludes kohe aru saada, millega tegu. Mängitakse pokkerit, kabet, malet ja mingit eestlasele tundmatuid mänge. Paljud pakuvad igapäevaseid teenuseid. Nii triikimis-, pesemis-,puutöö-,teleka parandusepoed- kõik on täiesti olemas kuigi vormilt meile täiesti ennenägematud.



Seltskond tänavatel on väga kirju. Pildistamise vastu ei ole neil aga midagi. Kõik noored hüüavad tihedasti "hello,hello!" ning poseerivad vägagi usinalt. Vaesus ei ole nende meelele rusuvalt mõjunud. Pildistamiseks aetakse sõbrad kokku ning vaadatakse hoolega, et keegi pildi pealt välja ei jääks.
Hommikul mere ääres pildistades oli kogu mudilaste punt kaamera ees. Üks poiss komistas ja kukkus kaamera poole tormates ning hakkas nutma. 7-8 aastased sõbrad lõpetasid hoobilt poseerimise ning läksid haavatud sõpra aitama.....





Täiesti uskumatu on seigelda kõrvaltänavatel. See sell võttis kõnniteel arvuteid lahti!???



Need noorukid mängisid kõnniteel kabet!???



See härrasmees peaks füüsikaga sõprussidemeid tugevdama. Peale viit minutit pakikesi kokku teipides ja käru üles tõstes purunes teip ning kõik pakikesed kukkusid tänavale laiali. "Noooooooo, nooooooo!!!!!!!"



See mis siin toimub on täiesti kreisi... Lähipäevil on mängude vahel aega veel tänavatel elu pildistada. Siis ka uued postitused!