Kolmas töö: jalgealune on kindlustatud!

Kümmekond päeva pärast maratoni pildistamist uurisin, puurisin, susserdasin ja üldse viisin ennast asjadega kurssi. Leidsin ehitusel töö ning esmane pinge oli sellega maas. Tegin terve hunniku nimekaarte, mida uljalt kõikidele jagasin. Lisaks saatsin kõikidele maratoni pildistanud fotograafidele maile. Mailikuhjad maandusid pea kõikide Sydney fotograafide postkastidesse. Nimekamad vastajad olid Delly Carr, Tim Clayton ja Adam Pretty. Kõik andsid hüva nõu ning lubasid vajadusel minu teenuseid kasutada/reklaamida.
Helistasin ka Chrisi soovitusel Tito Antoniole, kellel on Austraalia suurim kuulsuste/paparatso/ürituste pildistamise agentuur Tito Media.
Tito ajas mulle kananaha ihule. Esialgu oli ta väga toriseva maneeriga. Ala, et kurat, kes sa oled? Mingi loll Eesti oinas, kes sittagi teha ei oska, selliseid olevat tal sadu. Kui ta küsis, mida teha oskan, vastasin, et pisut kõike. See vastus talle ei meeldinud. Lisasin, et olen 8aastat pidevalt kõike pildistanud ja see oli "icebreaker". This is what I like to hear, vastas ta ning küsis, mida homme õhtul teen.
Pikema jututa, määras ta mulle järgmiseks õhtuks kaks testpildistamist. Et siis selgub, mis mees ma olen. Luges sõnad peale, et mis ja kuidas pildistada ning nõudis kõikide piltide juurde inimeste nimesid. Seest tõmbas jahedaks, kuidas kurat see võimalik on, ent siiski olin koheselt pakkumisega päri.
Ülesanne oli pildistada inimesi ja melu kahel üritusel. Esimene oli kunstiauhinna (Paddington art prize) üleandmine Menziesi kunstigaleriis. Teine oli pärlitega tegeleva tippmoe firma Paspaley uue kollektsiooni esitus.
Kogusin end, viskasin vastostetud pintsaku üll ja asusin teele. Kuna ma mitte ühtegi kuulsat inimest Austraalias ei tunne, siis peale iga pildi tegemist, küsisin kõikidelt nimed ning panin need märkmikusse kirja. Alguses tundsin ennast väga ebakindlalt, ent austraallasest sõbralikumat inimest ei ole. Seega läks kõik väga libedalt.
Arvan, et küsisin nime ka Eesti mõistes näiteks Tanel Padarilt aga pold hullu. Mainisin kõikidele esimese asjana, et olen Ozzy rookie, kes ei jaga asjadest ööd ega mütsi, niiet aidake mind! Ja kõik aitasid!

Paddington Art Prize:

(Sorri, et pildid nii väikesed on aga siin on selle kopiraidiga koguaeg jamasid)

Paspaley New Collection Launch:

Kui eestlane muutub kaamerat nähes nähtamatuks, siis austraallane hakkab särama. Töö läks libedalt, inimesed olid sõbralikud ja laed olid valged, seega pildid olid ilusad. Südaööks olid kahe ürituse pildid valmis ja pingelangus metsik. Olin endaga väga rahul.
Järgmine hommik popsas mailboksi kiri Titolt pealkirjaga "Great photos, give me a call!" Rääkisime skaibi vahendusel umbes tunnikese. Tito kiitis pilte ning seletas mulle, mis variandid mul tema agentuuriga on. Põhimõtteliselt võtab ta mind kohe tööle, kui ma ise jah-sõna ütlen. Seega töö on mul siin olemas, ent ma veel ei tea milline.
Valida on Titomedia, SMPimagesi ja Getty vahel. Esimesena valiksin Getty, kui nad mind sooviksid. See selgub paari päeva pärast. Teisena valiksin SMPimagesi, mis on spordifoto agentuur, seega nö minule mõeldud. Ja kui kumbki neist esialgu mind ei vaja valiksin alustuseks Titomedia. Niikaua kuni asjad selguvad käime tüdrukuga niisama linnapeal pildistamas. Mina hoian kätt soojas ja tema täidab Feissbuuki, tõestamaks, et me ikka siin oleme!

Nädalavahetus on seljataga, pea on paks, seega loodan, et tekst väga longav ei ole. Varsti uued postitused. Cheers!

Teine töö: You have to take a step back to make a leap forward!

Kell on viis hommikul. Minu vastleitud telefon üritab mind äratada. Tegelikult pean ärkama alles kuuest, seega tunnikene und on kavalusega välja võideldud. Teen seda iga hommik.
Üks kahest prantslasest toanaabrist norskab. Tuld põlema panemata olen paari minutiga hostelist väljas.
Kui tänavapesu autot näen, olen 6.10 saabuvale rongile hilinemas. Siin töötab kõik nagu kellvärk! Tõstan tempot. Keegi siin tänaval ei kõnni nii kiiresti. Sydney suurimal peotänaval lõppevad kräud päikesega- hetkel on veel pime.
Üle Horbour Bridge silla sõites ei viitsi enam ooperimaja poole vaadata, sest Grishami krimka hakkab lõpule jõudma. "Kodust" tööni on 5 lehekülge. Alguses oli kolm, ent nüüd loen ingliskeelt vurinal. Lehekülje voltimine järjehoidjaks tähendab, et olen kohal.

Heleroheliste vestide vahel siiberdades jõuan avaramale tänavale. Viie minuti pärast on minulgi vest. Ja kindad. Ja esialgu kohutavalt raske.

Maja, mida ehitame on kaheteist korteriga. Ülemised korterid on täiesti valmis ja miljoni dollari eest täiesti saadaval. Mina vaatan neid kortereid teise pilguga. "Kes see kurat poriste saabastega uhiuuel vaibal on käkerdanud?", torman harja järele.

Tegelikult tunnen elektrikutele, pahteldajatele, torumeestele kaasa. Olgugi, et nad saavad minu 22dollarisest tunnipalgast rohkem, on nende töö igavam. Mina saan kodumasinaid tubadesse tassida, koridore puhastada, lilli kasta ja inglise keelt harjutada. Seda kõike mingisuguse vastutuseta. Olen täiesti tavaline, porine, tahmane, kinnaste ja vestiga abitööline Sydney ääreala ehitusobjektil.
Sõna "aeg" ja "töö" on saanud täiesti teise tähenduse. Viimase hetke kolmesed ja väravad ei seostu enam minuga. Minu aeg kestab hommikul seitsmest, kõigepealt esimese, siis teise pausini. Kolmas paus algab 15.30. Siis olen järgmise hommikuni vaba.
Esmane ärevus on möödas. Tean, mida teha relaka, jackhammeri ja parempoolse rooliga "juudiga" ning nüüd teavad seda ka teised. Moto mida kiiremini sa töötad, seda kiiremini aeg lendab, minu puhul toimib. Minust peetakse ehitusel lugu. Kuu lõpus juhatasin juba uuemaid tulijaid.
Seltskond on kirev. Kümnepealises meistrimeeste pundis on liibanonlased, kreeklased, sakslased, slovaklane, grusiin ja eestlane. Eestlast hinnatakse tema töömoraali ja inglise keele oskuse pärast. Mida rohkem ma siin töötan, seda asjalikumaks ma hakkan. "Hey, Jossef, can you please chop the mesh with grinder and add it to the ute next to the cherrypicker?" Kulmudel tolmu pühkides vastas: "Sure can!"
Seierid on loiult-loiult tiksunud. Siiski on kell poole neljale lähenemas. Võtan oma töögraafiku lehed ning torman ülemisele korrusele. Relaka kärina järgi leian Gregi lõpuks üles ja pistan talle pastaka pihku: "Hi handsome dustface, gimme an autograph, will ya?".
Töötundidele alla kirjutanud, jääb Greg mõttesse: "Man, you are number one labourer, sad to loose you, but its good that you can move on and do what you love. Be a sports photographer..."

Surun Gregi tahmast kätt, jätan hüvasti ning suundun pooljooksuga metroo suunas, teades, et enam ma siia ei naase. Kuu ehitusel on lõpuks läbi. Teadmatuses ekslev, viimaseid penne lugev ebakindel eestlane on möödanik..

PS! Sorri mõttetute piltide pärast. Järgmine postitus on juba fototöö nr 2. Cheers;)

Esimene töö: The Business of numbers

(Olen ise ka ärevil. Tahaks kõike kohe kirjutada aga las jääb ikka kronoloogiliseks kõik. Näiteks praegu paluti mult passipilti ja koopiat, et teha akrediteering "for international cricket." WOW, eksole;)

Nädal pärast saabumist popsas mu telefoni sõnum Chrisilt, kes küsis, kas ma oleksin huvitatud Sydney maratoni pildistamisest. See oli üks kiiremaid "Yes!"-e elus, olgugi et ma ei teadnud üldse, kes, kus ja mis.

Kes?

www.marathon-photos.com. See on sait, kus üle maailma suurimatel maratonidel jooksnud inimesed endale pilte saavad osta. Kuna maratoni jookseb terve mass (Sydney maratonil oli tänavu pea 40 000 osalejat) siis kõikide jooksjate pildile saamine on täielik süstemaatika..

Kus?

Sydney maraton, seega toimus see Sydney kesklinnas. Fotograafe, kes jooksjaid püüdma hakkasid oli tükki 30, kõik paiknesid Ooperimaja, The Rocks, Harbor Bridge lähistel. Need on Sydney sümbolid ja enne pildistamist tehti kõigile selgeks, et taust peab Sydney järgi karjuma, muidu pilt ei müü!

(Sorri, et ma seda pilti igalepoole topin aga muid mul hetkel ei ole.. Harbor bridge taustal)

Mis?

Fotograafid jaotatakse 2-3 liikmelistesse tiimidesse. Igaüks valib endale ühe ilusa koha, kus jooksjad ilusal taustal mööduvad. Enne maratoni antakse kõigile booklet, kus seletatakse viimse detailini mida on vaja, ja kuidas pildistada.
Näiteks oli kaameral vaja kasutada ava 5.6, iso mitte üle 500 lastes. Kasutada tuli jpg medium kvaliteeti, mis andis faili mahuks umbes 1,5mb, pilvist valgusbalantsi jne.
Enne üritust jagati kõigile fotograafidele võikesed mälukaardi pinalid, mille sees oli 8x2gb kaarti, kõik numbrilises järjekorras. Esimene pilt igal kaardil pidi olema kellast, et pärast töötlejad teaksid, mis järjestuses pildid ja jooksjad on. Iga kaart tuli pärast täis saamist tagurpidi pinalisse tagasi pista. Peale üritust tuli jooksupoiss, kes pinalid kokku korjas. Seega fotograafid pilte ise töötlema ei pidanud. Pildid töödeldakse neti vahendusel väidetavalt Indias.

Kuidas asi töötab?

Veebisait maksab maratoni korraldajale miljon krooni. Lisaks makstakse igale fotograafile 4000 krooni. Igasugu korraldamise kulud ja muu pudi padi kokku läheb maksma saidile umbes 1,5-1,8 miljonit.
Kuna iga fotograaf peab automaadist tulistama võimalikult palju jooksjaid, siis igast jooksjast peaks kokku olema vähemalt 5pilti. Rinnanumbri järgi leiavad osalejad oma pildid pärast saidilt üles. Tavaliselt ostab pilte umbes neljandik jooksjatest. Igaüks vähemalt ühe pildi.
40 tuhat jooksjat, millest üks neljandik, ehk 10 tuhat ostavad ühe pildi kolmesaja krooni eest. Lihtne arvutus näitab, et minimaalne käive on umbes kolm miljonit krooni, seega 1,5 miljonit kasumit per maraton läheb hopsti veebisaidile. Easy money;)

(Ma arvan, et see võib olla minu pilt, üks 8st tuhandest...)

Viiest tunnist pildistamisest umbes kolm istusin kõrvuti Murray-ga (grupipildil alt vasak), kes on SMPimages fotoagentuuri fotograaf. Kui alguses võttis ta mind noore fotojogana, siis peale mõnekümne minutilist vestlust sai ta aru, et minu näol pole tegu suvalise oinaga.
Arutlesime süvafototeemadel (Mis on süvafototeema? Näiteks arutasime, pocket wizard flex tt5-e ja Canon 580ex II-e Rf-müra blokeerimiseks leiutatud spetsiaalse materjaliga riide AC5-e totrust...) ning pildistamise lõpus lubas Murray mind oma bossiga kokku viia. Neil olevat suvel Melbournis fotograafi vaja....

Cheers;)

Neli kasulikku õlut

Lennujaamas sõpradele ja vanematele lehvitades oli tuju hea. Peale pikka ootamist olen lõpuks maailmaga silmitsi: seal ei tunne mind keegi, seal ei aita mind keegi, seal ei taha mind keegi..
Aga ma tulen siiski ja hakkan algusest!

Üle oma elukaaslase upitades, nägin läbi pilvepahmaka maanduva lennuki aknast esimest korda Sydneyt. Olgugi, et saatsin maile ka Sydney eestlastele, oli ainus reaalne fotoalane niidiots www.sportsshooter.com ist leitud Chris (Stuart Gettyst vabaneb alles Novembris).

Järgmise nädala esimesel hommikul, kahenarises hostelitoas (22dollarit öö) ärgates, helistasingi Chrisile. Samal õhtul kohtusime Sydney CBD (kesklinn) ühe hotelli lobbys. Esimese asjana tellis neljakümnele lähenev, kolmel olüpial pildistanud Chris, õlled. Esitasin talle vaid mõned küsimused, ent jutt jooksis ja sain märkmikusse mitu head lehte kasulikku infot. Kus asuvad parimad foto poed, kes võiksid mulle tööd pakkuda, millist tööd oleks kasulik teha, kes on parimad fotograafid.. Juttu jätkus nelja õlle jagu ning lootus tuli tagasi.

Nädalakene jalutasin Sydney ümbruses, õppisin metrood kasutama ja üldse proovisin teed ületades aru saada, et kummale poole siis vaatama peab. Ühesõnaga kohanesin. Kuni järgmine nädal kohtusin Canoni Austraalia bossi Rickiga, kes vastas mu mailile mõne päevase viivitusega, arvatavasti selle pärast, et alustasin maili "Hi Rob!"

Rick kiitis mu portfooliot, võttis mind täie tõsidusega, rääkis mõne sõnaga pressifotograafide suurest konkurentsist ning lubas mind igal võimalusel aidata. Tagantjärgi sain tema kaudu paar kasulikku kontakti juurde.

Ühtegi tööd mul veel ei olnud, ent soovitajatega kontakte oli tosina jagu. Linastus etendus: Miljard maili 2..

Miljard e-maili

Location: Sydney, NSW, Australia.

See sai selgeks üle poole aasta tagasi. Piletid said ostetud, otsus oli tehtud. Mis edasi?

Oli vaja leida kohalikke kontakte, kes mind töö leidmisel aitaksid. Aga kes see mingit Eesti oinast ikka aidata tahab? Seega ülesanne number üks oli näidata ennast mitteoinana, ehk esindusliku, professionaalse, standarditele vastava tippfotograafina.

Paar kuud vaba päeva nägemata, kirjutasin kokku piinlikuseni viimistletud CV (Tänks Viljar, Jaan), tegin uue esinduslikuma kodulehe (Tänks Ahto, Tarmo, Mihkel-Markus, Tairo, Oskari), valmistasin põhjaliku, ent minimalistliku "Photographer from Estonia!" tutvustava e-kirja (Tänks Ott) ning üsna peagi teadis pool Austraaliat, et mina olen sinna teel.

Tegelikult otsisin üles kõikide ajalehtede fotobosside emailid, kõikide suuremate agentuuride parimad fotograafid ning bossid ning parimad vabakutselised fotograafi ja saatsin neile "Photographer from Estonia!" maili, milles tutvustasin ennast paari (maailma parima) lausega, lisasin lingid kodulehele ning attachisin CV. Kokku läks lendu umbes 60-emaili...


..ja vastuseid tuli 4... Holy shit!!

Esimesena vastas www.sportsshooter.com ist leitud fotograaf Chris, kes oli nõus Sydneys kohtuma. Teiseks vastas Getty Imagesi fotoboss Stuart Hannagan, kes oli nõus novembris kohtuma. Kolmandana vastas mingi põlluharijate ajalehe toimetaja, kes väitis, et minu mail Austraalia ühele suurimale ajalehele (Sydney Morning Herald) oli lõpuks temani jõudnud. Tööd tal ei olevat, ent õlle võiks kuskil teha. Okeii.. Viimasena vastas pisikese spordifoto agentuuri omanik, kellel tööd ei olnud, ent soovitas mõnda inimest. Kokkuvõttes, vähemalt Austraalias mailidele keegi vastata ei viitsi. Olukord oli nukker...

..kuni paar nädalat tagasi koksas mailboksi kaks maili:

1) PHOTO CALL: Australia's most prestigious landscape art award, The Paddington Art Prize to announce $20,000 winner TOMORROW, October 5.

2) Please find attached the MEDIA CALL for the Paspaley New Collection Launch being held tomorrow night (Wednesday 5 October, 2011) at The Residence in Redfern.

Varsti on proloog läbi ja asun asja juurde...

Kuhu minna?

Nüüd kui oli selge, miks minna, tuli välja mõelda, kuhu minna. Peamised punktid, mille järgi valikut tegema hakkasin olid: keel, fotograafi nõudlus, ilm, viisade keerukus.

Esiteks nullisin ära riigid, kus ei räägitud inglise keelt. Saksa ja vene keelt vast pursiks kuidagi, ent asjal pole mõtet. Inglise keel on mul korralik ja ingliskeelsed riigid on mõnusad. Valikusse jäi Inglismaa, USA, Kanada, Austraalia. Kõik suured ja uhked, võimalustest pungil riigid.

Teiseks mõtlesin fotograafide olukorra peale nendes riikides. Ajakirjandus sai alguse Inglismaalt, seega kui sul peas halli karva ei ole, siis naljalt suurde mängu löögile ei pääse. Fotograafi kohad pärandatakse isadelt poegadele ja alles aastakümnete kogemuste järel. Lisaks on seal ilm ikka uskumatult lögane. Olen mitu korda käinud, elada seal ei tahaks.
Muudes riikides oli olukord muhedam..

Viisade probleem nullis ära USA. Tööloa saamine USAs on täielik jauram, lisaks on linnasid nii palju, et ei oskakski kohe valida, kuhu minna. Olen paar korda käinud, meeldib aga viisa pärast kriipsutasin USA ka maha!

Kanada on ülivinge riik! Soovitan kõigil sinna kiigata! Samas on Kanada ilm üsna sarnane Eestiga. Olenevalt piirkonnast on seal ikkagi sooja aega natsa liiga vähe ja terve elu suusatamist pildistada ei viitsiks..

Seega jäigi alles Austraalia. Riik, mis asub täiesti teisel pool maakera, riik, kus spetsialiste võetakse mõnusalt vastu ning riik, kus ilm on üldiselt mõnna. Lisaks on viisade värk loogiline ja lihtne. Linnaks valisin esialgu Sydney aga paari nädala pärast lähen kaen Melbourni, et kohtuda Getty Imagesi Australaasia bossi Stuart Hannaganiga.. Ma luban, et see blogi läheb varsti väga põnevaks, keep up, mates!

Uued tuuled, tere Sydney!

Aasta on möödas sellest kui jõudsin otsusele, et Eesti jääb mulle väikeseks..

Kuu on möödas sellest kui istusin lennukile, jätsin Tallinnaga hüvasti ning asusin Sydney poole teele.

Neli nädalat on möödas esimesest tööst maailma kuklapoolel:

(Sydney Horbour Bridge, Sydney marathon, fototiim;)

See on pikk jutt, niiet proovin lähimal ajal kõik kenasti kirja panna, et oma lugejaid kursis hoida. Seega esimene peatükk:

Miks Eestist ära minna?

Paigalseis.

Ma olen fotograafiaga tegelenud 8aastat. Jõudnud oma karjääriga Eesti parimaks spordifotograafiks (Spordifoto võit 3aastat järjest).
Õhtuleht on spordifotograafile parim koht, sest sport on ÕLis väga tähtis, pildid on ÕLis väga suured ja ÕL saadab oma fotograafe välisvõistlustele. Olen Õhtulehes töötanud 5aastat...
Kõik on justkui saavutatud. Viimasel aastal tundsin, et hakkan manduma. Väljakutseid jäi aina vähemaks ning otseselt ei tundud tugevat konkurentsi, mille najal edasi rühkida.
Stringer leping Getty Imagesiga oli vahva, ent Eesti on nii pisike, et uudiseid, mis Gettyt huvitasid oli liiga vähe.

Palk.

Eesti parima spordifotograafina oleksin lootnud saada sellist tasu, millega saab endale natukest lubada. Kahjuks ei saanud ma Eesti palga eest endale lubada ei autot, korralikku korterit, head puhkust, fototehnikat. Kui sain, siis ainult pikalt koonerdades, elu elamata.
Ma tean, et viga ei ole Õhtulehes. Viga on Eestis. Siin ongi palga suhe paigast.

Suured võistlused.

Eestis oli üritusi, mis panid südame tugevasti põksuma liiga vähe. Korvpallis näiteks pani vere kiiremini ringlema Kalevi-Rocki otsustav (ainult otsustav, muide) finaalmäng. Jalgpallis rahvusvahelised suurmängud (Itaalia, Serbia). Kergejõustikus, ehk ainult juunioride EM. Thats 'bout it. Aasta jooksul viis korda tõelist adneraliini tunda on vähe..

Areng.

Eestis on palju häid fotograafe. Meie mõned stuudiokutid teevad head tööd. Pressifoto tase on ka täiesti okei. Üldiselt, laias laastus on kõik normaalne, ent ei ole säravaid tipptegijaid.
Kes on Eesti parim pressifotograaf? Kes on parim pulma, stuudio, toote, üritustepildistaja? On häid mehi aga ei ole staare, kelle pilte igapäevase huviga vaadata tahaks. Pole mehi, kelle pildid panevad igapäevaselt ahhetama..
Oleks Eestis olnud Euroopa parim spordifotograaf, oleksin huviga proovinud temalt õppida nii palju kui võimalik. Kahjuks sellist meest ei olnud. Konkurenti ei olnud. Ma arenesin ainult tänu iseendale. Kahjuks sellest ei piisanud…

Investeering.

Eesti lehed ei investeeri piisavalt oma fotodesse/fotograafidesse. Korvpalli tipptasemel pildistamiseks läheb vaja 3-4 kaamerat (remote kaamerad korvilaua taga näiteks). Sama ka teistes spordialades.
Huvitava pildi tegemine vajab eritehnikat. Õhtuleht aitas mind küll tänuväärselt palju, ent siiski on pool fotokotti minu enda investeerin minu enda parematesse fotodesse. Inimesi on Eestis vähe, lehtede tiraažid on väikesed, reklaami on vähe, seega raha on vähe. Tean, et süüdi on ainult riigi väiksus, ent tipptegijale on Eesti lihtsalt liiga väike.

Kui keegi kogeb hetkel sama suguseid probleeme, siis hakake mõtlema...

Kindlasti on põhjuseid veel, ent siin on kirjas peamised. Lähiajal uued postitused.