Fotograafide jaoks on olemas kaht sorti inimesi. Need, keda on lihtne pildistada ja need, keda mitte.
Keegi ei sünni modellina. Kuid kui maast madalast hämaras stuudios pidevalt fotosessioonidel poseerima peab, siis inimene harjub. Minu õe laste puhul täpselt nii ongi.
Esimestel eluaastatel ajasime tsikke mööda stuudiot taga. Küll ei saanud nad aru, mille kuradi pärast nad naeratama peavad, siis jälle hakkas igav jnejne. Jonni ja jauramist oli rohkem kui asi väärt.
Kuid kui kodu seintele hakkasid tekkima suured ja ilusad pildid, millelt end igapäevaselt imetleda saab, läks taevas helgemaks. Miks mitte ära kannatada tunnikene onu Joosepi pilli järgi tantsimist ning nautida terve aasta (miks mitte ka terve elu?) kauneid kaadreid?
Mida aeg edasi seda enam said lapsed sellest poindist aru. Nüüd on keeruline lapsi stuudiost välja saada. Teeme veel selliseid pilte ja vahetame veel kostüüme ja pildistame ikka veel ja veel...
Nooremad emmed-issid võiksid sellest ideest kinni hakata ning oma "rahvavaenlastele" fotondust varakult tutvustama hakata. Kui maast ja madalast kaamera ees olla, siis tulemused varjutavad kõik muu. Aastate pärast ilusaid pilte vaadata ja võrrelda on väga südant soendav kogemus! Tasub ära;)
Siin ja
siin on minu õe laste varasemate aastate pildid ning allpool viimatised:
(Supermodell, 4aastane Marleen)
(Supermodell, 6aastane Eva-Lotta)
(Supermodellide perekond)
(kas veel laiem naeratus on üldse inimlikult võimalik??)
Tegelikult kui senini pole inimene kaamera ees end vabalt tundnud, siis paari aastaga saab vanemastki inimesest modellimaterjali vormida. Minu õde, kes 4-5aastat tagasi kaamera ees kergelt kohmetus, siis nüüd, aastaid hiljem on ta täpselt nagu ta tüdrukud. Lai naeratus, ilusad pingelised poosid ja loomulik, kena olek- ideaalne:
(Supermodell Mariel)
Niiet, mis te ootate.. Mida varem te stuudiosse aja broneerite, seda varem te supermodelliks saate. Nii lihtne see ongi!
