14. päev: "Kui sa teed ükskõik mida, võid saada ükskõik kelleks!"

Täna läks kõik eelnevatele päevadele vastupidiselt. Päev algas superhästi ja lõppes õnnetult. Päeva, kus kõik hästi on ei ole eestlasel vist kunagi...

Positiivne osa seisnes siis maailma suurimate fotoagentuuride külastamises. Kuna mul on kindel plaan peale ülikooli lõpetamist, kui mitte varem, mingisse fotoagentuuri tööle saada, siis OM on väikese varba ukse vahele saamiseks parim koht.

Siin on kohal suurimate fotoagentuuride fotobossid ja maailma parimad fotograafid. Igal agentuuril on peapressikeskuses oma eraldi ruumidega toimetus. Agentuuride mehed ei pea jagelema lihtsurelike ruumides, lihtsurelike kombel. Neil on alati eelised.

Esiteks saavad ainult suurimad agentuurid (mida on neli) endale isiklikud fotoboksid. Agentuuri fotograafid on alati eelisjärjekorras. Nad saavad alati ekstreemsetesse kohtadesse pääsmeid (suusahüppe tõuke koha alla, hokisaali laealla, remote kaamera hoki värava sisse, eelisjärjekorras medalitseremooniatele jne).

Parima näitena meenutan Libereci MMi, kus suusahüppe torni minnes pandi tähtsusjärjekord mõnusalt paika. "We have 6 places up there. Reuters, Getty Images, AP, AFP guys, come here... Ok, now we have one, two, three, four and five guys.. is it all for agencies?... Okay, we have one place availible for regulars...."

Kõigepealt pidasin plaani. Esiteks tegin valmis oma kodulehele OM portfoolio, et oleks, mida bossidele näidata. Teiseks mõtlesin valmis võimalikult mõjuvad põhjused, miks nad peaksid mind tahtma. Ehk, ma olen noor (arvatavasti noorim akrediteeritud fotograaf Vancouveri olümpial) ja pidevalt arenev, täiesti oma stiiliga, suhteliselt kõiki isegi maailmale tundmatuid spordialasid pildistanud, rabelemis ja õppimisaldis tegelintski.

Ja läksingi esimesena Reutersi boksi ja küsisin foto pealikku. Temaga tutvunud, palusin mõne minuti kuskil privaatselt juttu ajada. Edasi nõudsin oma portfoolio vaatamist ning peale seda läks tüüpidel tuju juba paremaks. Kuskilt tagant reast kargas püsti ka üks teine tähtis tegelane ja ütles: "You've got some nice stuff there!" (See on üks parimaid asju, mis noore fotograafi kõrvad kuulda võiksid!!) Seega jäädi mu kodulehele kauemaks uurima ja uuriti huviga. Edasi vahetasime nimekaarte ning minust lubati rääkida Euroopa alambossidele..

Samamoodi käisin tunnikesega ka Getty Images'i, AP (Associated Press) ja AFP (Associated French Press'i) boksid läbi (linkisin mitte agentuuride kodulehed vaid galeriid või portfooliod, et oleks midagi vaadata). Kõik tüübid, kellega rääkisin olid väga sõbralikud ja tundusid mingil määral ka minust huvitatud olevat (Jess). Kokkuvõttes ongi mul neli maailma kõige suurema fotoagentuuri suurima fotobossi nimekaardid ja soovitused alambossidel minuga ühendust võtta.

Väikene varvas on ukse vahel. Järgmine samm, millest ma veel hetkel igaksjuhuks ei räägiks, oleks keskmine varvas uksevahele saada. Ja sealt edasi ja edasi ja edasi..

Ja siis päeva kehvem pool. Elena Glebova sõit. Pikalt ei viitsiks seletada, Las pildid räägivad minu eest...










Homme laskesuuuuuuuuuuuuuuuuu......... Ehk sportlaste võistlus kalendriga.. Tsau!

(ok, äkki homme joppab laskmisega)