171 miljonit korda vaadatakse tuleval aastal minu seelikuid!

Novembris sattus Õhtulehe fototoimetusse herilane: kes pildistaks järgmise aasta Õhtulehe kalendri tarbeks Eesti Vabaõhumuuseumis rahvariideid?

Kuna tegu oli suhteliselt keeruka, vastutusrikka ja ajaliselt pika projektiga, siis herilane sumises pingsalt. Mõtlesin, et väljakutsed on minu teema ja tapsin herilase. Toimetus rahunes.

Idee oli rahvariided, täpsemalt seelikud. Muu konseptsioon tuli ise välja mõelda. Seega olid mul seelikud ja vabaõhumuuseumi ruumid. Tuli sõlmida rida kokkuleppeid, et 13pildi (12 kuud pluss kaas) tegemisel kõik sujuks.

Rääkisin vabaõhumuuseumi tegelastega kogu moosi läbi. Kõik olid algul skeptilised, ent nende kolme nädala jooksul sain "eitedega" (seda sõna kõige paremas mõttes) väga hästi läbi ja tulemus oli lahe.

Pildistamine toimus siis nii, et läksin muuseumisse, võtsin mulle antud seelikud ning läksin erinevatesse muuseumi majadesse, kus mul olid täiesti vabad käed. Kui aus olla, siis teeksin seda kalendri asja kümme aastat edaspidigi. Nimelt Kolu kõrtsis pildistades pakuti mulle pildistamise vahele iseküpsetatud õunakooki ja kohvi. Kuie kool oli lihtsalt geniaalselt äge koht pildistamiseks. Viimane pildistamine toimus isegi muuseumi direktori kontoris. Usaldus kasvas iga päevaga ning peaks lisama, et direktorit sel päeval tööl ei olnud;)

Iga seeliku puhul proovisin välja tuua selle eripära, mustri, ning üritasin taustale lisada sajanditagust hõngu. Minu pilte vaatab terve järgmine aasta, igapäev 38000 tellijat, mis tähendab, et pea 171 miljonit korda terve aasta jooksul. And I hope they will enjoyit it as much as I did!

(Näiteks selle pildi tegemise puhul oli set...)


(...selline. Vihmavari oli põhivalgus, valge paber andis filli, vasak tagumine välk andis kardina põrkega seelikult mõnusa kickeri ning parem tagumine imiteeris 1 CTO gel'iga päikest)

Loodan, et tuleb hea aasta....

Pimedas langeb kolmeste tabavusprotsent!

Sellest aastast on korvpalli kolmese joon Euroopas viidud pea meetri jagu kaugemale kui vana joon. Idee siis selles, et mäng läheks rohkem laiali ning atraktiivsemaks. Sellest kirjutas esimesel detsembril ka Õhtuleht. Minule anti ülesanne seda lugu illustreerida.

Esialgu mõtlesin nagu laps: pildil peab olema korv, pall, korvpallur ja kolmese joon.

Teiseks mõtlesin nagu teismeline, et peale eelmainitu peaks pildil olema näha eelmine ja praegune kolmese joon ja mõlemal ka pallur viskel.

Nende kaadritega esimene võttepäev lõppes. Hing oli rahutu. Kaadrid olid lehe jaoks olemas, ent veel oli aega midagi veelgi põnevamat teha. Sporditoimetus on andnud mulle vabad käed loomingulisteks projektideks. Seega viimaks mõtlesin nagu fotograaf ning üllitasin midagi hoopis uut ja huvitavat:

Paljud on küsinud, kuidas me sellise kaadri saime. Esiteks, sellel pildil pole mingit seast photoshopiga.

Värk käis siis järgmiselt:
1) Kustutasime saalis kõik tuled, et kolmekümne sekundilise säriaja jooksul saal liiga valgeks/heledaks ei läheks.
2) Kaamera oli statiivil ning vajutasin nuppu- katik avanes!
3) Ermo (staarkorvpallur, kes pildistamise jooksul tabas 20st viskest vaid viimase. 5% on tema jaoks OK:D) viskas peale. Viske hetkel vajutasime tema ning korvi peale välku, mis nad kaadris külmutas.
4) Nüüd oli 28sekundit aega, et taskulambiga, millel punane kile peal, mööda uut kolmese joont joosta. See tekitas punase juti.
5) Ermo ja korv välguga valgustatud, kolmese joon punaseks maalitud- katik sulgus!

(Kui tuled ära kustutada, siis oleks vastus: "jah, kaugvisete tabavus langes!")

Sellist tehnikat kasutades saab valgusega maalides väga huvitavaid asju teha. Muidugi kui tegu ei ole lapse või teismelise mõtlemisega fotograafiga:D

Veidi kõike ongi hea!

Mida aeg edasi seda enam saan vastuseid küsimustele: miks ma olen fotograaf. Mõnele meeldib rahulikult klaviatuuri klõbistada. Mina olen pigem ringirabeleja. Sestap igapäevaselt erinevate inimestega kohtuda ning nendega suhelda ja lõpuks ka teha nendega seda mida paremini oskan- pildistada. Why not?!

Viimased huvitavamad tegelased on olnud näiteks Eesti talendis osalenud mustkunstnik Tom Pintson (kellel on ka salapärane koduleht ning blogi).
Tema võttis mind oma kodu uksepeal vastu eelaarvamusega, et ma tahaksin temast klouni teha. Ei taha, mina olen nagu temagi, kes otsib midagi põnevat. Lõpuks olime mõlemad pildiga rahul:

Teiseks sattusin jällegi talendisaate pillimeest pildistama. Anatoli Jevstatov oli kunagi lastekodu laps ning paras kaak. Tänu usule ja piibli lugemisele on temast saanud väga lahe ja sõbralik kutt. Tegime temaga huumorit ja jällegi jäime mõlemad pildiga väga rahule:

Kolmandaks sattusin Heinar Kudevitat pildistama. Heinar on fotohuviline ning väga väärikas härra, kes põeb Meniere'i tõbe ning sestab ei tarvita soola. Tõbi mõjutab üldiselt tasakaaluelundeid, kuid tänu soola koguste vähendamisele on ta tõvest peaaegu prii.

Kuna Heinaril on endalgi "fotohaigus" küljes, siis vermisime temaga kokku kaadri, mis tavainimesele erakordsena ei tundu. Tegelikult jaurasime oma tunnikese, et fotot kenasti valgustada. Nimelt viisin põhivalguse (mis langeb Heinari näole) õue, siis lisasin fill valguse lakke ning kolmandaks lisasin tema seljataha kolmanda välgu, mis suurt kappi natukene tumedast varjust välja toob.

Naisss;)

Rohkem jahumist ja voila!

Viimasel ajal on Eesti parim meestennisist Jürgen Zopp hakanud mehetegusid tegema. See ajas ka meie leheneegrid ärevile- temast tuleks teha lugu. Kus lugu seal pilt, kus kõva mees, seal vinge pilt- oli minu idee.

Tahtsin fotot, mis oleks lihtne, ent võimas. Jällegi.. Mitte kõige lihtsam ülesanne, ent ajusid ragistades mõtlesin välja mida ma tahaks ning kuidas seda saavutada. Ideest kuni lõpptulemini oli kõik viimseni välja raalitud.

peaidee: tugev tennise löök.
kiiks: tossav pall näitamaks võimu.
probleem: kuidas saada pall tossama?
lahendus: määrime palli jahuga!!!! kokku.
kuidas paistaks jahu tossuna: valgustades seda tagant 1/1 CTO oranži kilega.
kuidas õige hetk peale saada: pildistada nii kaua kuni kaader käes!
Reaalsus: 20 lööki ja terve saal oli jahu täis.
Tulem:

(PS! Klõpsa pildil, et detailsemalt näha)

Naljakas oli pildistamise puhul algus. Ma hakkasin palle jahu sisse määrima juba ennem, kui Jürgenile ideed olin selgitanud... Mees vaatas mind veiiiits imelikult aga nagu öeldud "ära mõnita fotograafi enne kui oled ta pilte näinud." Peale esimest tabamust oli Jürgen tulemiga vägagi häppi ja pildistasime kuni roheline tennise põrand jahust täiesti valgeks muutus ja kaader käes oli.

Lehe lahendus:

PS! Ma võitsin Õhtulehe aasta foto konkursi ka, niiet meel on päris hea ja pea häid ideid täis;)

Jaan ja Joosep ja Kristina

Ajakirjanikust isa Jaan nägi pool aastat hommikust õhtuni vaeva, et kirjutada Kristina Šmigun-Vähist raamat. Mina nägin vaeva umbes 3tundi, et isa meistriteosele kaanepilt luua. Kui isa on Kristinaga aastate jooksul väga lähedaseks saanud, siis viimase 6- aasta jooksul olen ka mina Kristinaga kenasti sinapeal. Sestap isa ja poeg olid sel puhul päris mõnna valik.

Pildistamisest ise nii palju, et raamatu kujundaja, toimetaja ja kunstnik soovitasid teha midagi lihtsat. Seega valisingi sellise lahenduse, kus Kristina on lihtsalt muhe ja nö "tahaks teda kallistada" olemusega. Seda kõige lihtsamat juhuslikku lihtsust on tegelikult väga keeruline tabada. See on nüüd igaühe enda otsustada, kas pilt meeldib või mitte.

Et asja huvitavamaks teha lisaksin pildi algse variandi ning töödeldud variandi. Töötluse kohta nii palju, et võtsin Kristina näost ära kõik selle, mis tegelikult ei peaks seal olema. Igaühel on mingil ajahetkel mingid kumerused näos, mis sinna tegelikult ei kuulu. Ja töötluse puhul ongi see minu põhipoint. Varjud saab heledamaks teha, silmad säravamaks ja soeng meeldivamaks.

Raamatu seest veel minu sulest pilte:

Kui mu isa on Kristinaga koostööd teinud juba üle kümne aasta, siis minu üks esimesi klõpse Kristinast sündis ühel 2004aasta päikesepaistelisel lõunal:

(vasakul põlvili, sellal 15aastane fotopoiss)

Ja lõpetuseks soovitan kõigil seda raamatut kindlasti lugeda. Mina olen viimastel öödel saanud väga vähe magada, sest seda raamatut on väga raske käest panna.