Fotograafi vaist...

Täna oli vintske päev. Aga jällegi- ära tegime (EKJL, head mehed valisite;). Marko tegi tõukeid, heiteid, hüppeid. Mina tegin peamiselt jookse.

Hakkasin mõtlema huvitava probleemi peale.... Korrektne finišhi foto võitjast tähendab seda, et pildil on ainuisikuliselt emotsionaalne võitja, käed taeva poole tõstetud, taust on udune ja kompa paigas.

Jooksjad liiguvad väga kiiresti. Käed tõusevad taeva poole heal juhul sekundiks. Selle ajaga märgata, kes võitis, võitja kaadrisse püüda, kompositsioneerida, teravustada, pildistada.. Täiesti võimatu!! Ainukene lahendus on see, et me teame/aimame hetk enne jooksja finishisse jõudmis, kes võidab. Kui võitja edumaa on suur, pole probleemi:

(200m võitja Borarinwa)

(100m võitja Williams)

(Takistusjooksu võitja Krause)

Lühemate distantside puhul on vahed väga pisikesed, poole meetri sisse mahub kolm jooksjat, seega kus me teame, et me valet jooksjat ei pildista?

(Küljepealt on võitja edumaa tajutav. Otse vaadates mitte. Kes on pildil võitja???)

Piinliku olukorra tekkimist, kus meil on sada pilti valest jooksjast, saab vähendada. Kuidas?
Esiteks, vaadates, kes eeljooksudest parima ajaga finaali pääses. Teiseks, uurides, kellel on finaalis parim hooaja tippmark. Kolmandaks, kuulata jooksu ajal staadioni kommentaatoreid, kes infi jagavad. Nende kolme asjaolu järgimisest peaks piisama, ent tihti läheb vaja ka neljandat... Selleks on vaist!

Täna 110m tõkete finaali selge favoriit oli britt Andy Pozzi. Tema eelringide aeg oli parim. Tema hooaja tippmark oli parim. Kommentaatorid karjusid ta nime ja isegi finišhis pidasid teda kuldmedali omanikuks. "Palju õnne, Pozzi," karjusid nad. Kuid, kurat, mina ei pildistanud Pozzit, ma sättisin endale kaadrisse hoopis Jack Meredithi...

Mõni ärev hetk peale finišhit selgus, et lõpumeetritel suutis keegi siiski Pozzist 7 sajandikku, ehk mõne millimeetri võrra parem olla.... Kes? Teil on õigus, see oli Jack Meredith;)

Raske kergejõustik..

Eile ja täna on olnud väga raske. Hommikul poole üheksast, õhtul kümneni lakkamatu fotograafiline turmtuli. Käimas on raske kergejõustiku EM.

Mina ja kolleeg päevalehe päevilt (Marko Mumm, tal on oma uus ja vinge pildipank, vaadake kindlasti www.mumm.ee) peame kahekesi terve võistluse piltidena kogu maailmale edastama. Oleme juunioride EMi ametlikud fotograafid ning vigu sisse lasta ei saa. Ei lasegi: kahe päeva noos on umbes 4000 fotot, ehk ükski vähegi tähtsam liigutus ei jää kajastamata.

Täna käis samaaegselt mitu väga tähtsat võistlust. Kaugushüppe, naiste kettaheite, 400m, 200m ja veel mingite asjade finaal. Ühesõnaga pidime kahekesi olema seitsmes kohas ja samaaegselt. Jaotasime tööd väga süsteemselt ära ning saime hakkama. Ega kerge ei olnud. Aga olgu teil kerge, nautige minu juunioride EMi kahe päeva paremikku:

Jooksud:

(3000m takistusjooks. Märja kaamera pilt)


(Jalaga obkektiivi pilt)

Rasmus Mägi ilus etteaste 400m tõkkes:

(Äratus)


(Töö)


(..ja puhkus)

Remote kaamera õigustus:

(300mm objektiiviga pildistatud võitja)


(Sama hetk aga remote 70-200mm @ 100mm)

Robert Capa: "If your picture is not good enough, you are not close enough!".....

(Objektiiv vastu kätt pilt)

Eesti hüppajad:

Heitjad:

(Vasar koos kindaga..)


(Finnish power)


(Estonian composition..)

Kurb haamer:

(Thompson sai totaalse haamri, kaotas mõistuse ja kukkus. Võitja paremal nurgas.)


(Goodbye Tallinn...)

8-tunni pärast hakkab kõik jälle algusest, višh mi lakk...

Ka president on lätlane..

Mõni aeg tagasi käis Eesti presidendil külas Läti tutikas president Andris Berzins. Käisin seda üritust pildistamas ja koostaksin naljaviluks kerge fotostoori:

(Ettevalmistused pool tundi enne presidentide kohtumist..)

(Viimased viimistlused mõned minutid enne presidentide kohtumist..)

("Ei ole hullu!!" Kümme minutit peale seda, kui presidendid oleksid pidanud kohtuma..)


("Kaua võib!!!" Viisteist minutit peale seda kui presidendid oleksid pidanud kohtuma..)

("Lõpuks paistab!" 20 minutit peale seda kui presidendid pidid kohtuma jõudis lätlane kohale..)


("Tere Andris...


(...tule ma valgustan sind veidi!! Kuramuse lätlane..")


(35minutit peale seda kui presidendid pidid kohtuma ehk 15 minutit peale seda kui presidendid kohtusid...)

Rally Estonia 2011

Eelmisel aastal pildistasin rallit esimest korda. Tänavu olin targem. Jõudsin õigel ajal õigesse kohta, pildistasi õigeid masinaid ning ei toppinud oma kaamerat temale eluohtlikesse kohtadesse (nagu eelmisel aastal).

Estonian rallyle akrediteeriti 100 fotograafi, mis on minu arust jaburalt suur number. Paljud kaameraga tegelased tiksusid ohtlikes kohtades, lisaks lippasid võttenurkadele ette. Minu arust ala www.AndrusTheRallifotograaf.pri.edu.eu.net saidi ette näitamisel akrediteeringut saama ei peaks. Suur mass on liialt ohtlik ning segab professionaalide tööd. Vabandan, et olen aus.

Samas oli väga palju toredaid kolleege, kellega sai arutleda ralli pildistamise olemusest. Ehk rallidel tundub olevat kaht sorti fotograafe. Esimesed on fotograafid, kes on saadetud rallile ja teised on rallimehed, kes on saadetud pildistama.

"Rallimehed" on üli rõõmsad kui saavad pildile suure hunniku lendavat kruusa, välja keeratud ratastega või maanduva masina. Taust kui selline pole neile justkui oluline.

"Fotograafid" kõnnivad samaselt rallimeestele läbi kiiruskatseid, et leida lahedaid taustasid. Suht savi, kuidas see auto seal pildil on. Lisaks on tähtis jutustada lugu läbi rallisõitja emotsioonide. Mina olen pigem see viimane kuigi tahaks olla pisut mõlemat.

Minu kui rallile saadetud fotograafi valik:

Ja emotsioonide all mõtlen ma seda:


(..mitte eriti rahul, teine koht..)


(..ikka suht rahul..)


(..võitjad viimaselt katselt tulles põiepeatusel.. Mõne sekundi pärast.. Ikka täiega rahul...)


Mina olen ka rahul.

Õhtulehe tase....

Eelmine nädal lepiti kokku intervjuu Afganistanis käinud, taastuvkirurgia arsti/kirurgi, Tiit Mereniga. Pildistamiseks palusin tal kitli selga ajada, et intekas hoopis operatsiooni saalis teha. Mu idee läks läbi ja dr. Meren istuski opi lauale ajakirjanikuga juttu puhuma. Vargsi lülitasin sisse opilaua kohal rippuvad opituled ning muutsin opisaali stuudioks. Tund aega kõva jauramist ja pildid tulid lahedad:

...ja Õhtulehe tegelased said hakkama sellise sigadusega, et panid sellest seeriast lehte sellise valiku:

...ehk siis välja kropitud nägu ning nii kaanel kui sees on täpselt sama pilt. Vabandan kolleegide ees aga häbi on õhtulehes töötada. Mille kuradi pärast ma peaksingi head tööd tegema, kui mingid oinad mu töö niikui nii ära situvad???