"Pray for bad weather," on öelnud Joe McNally. Selles suhtes on tal õigus. Tavaline pilt seisvast mängijast ei müü. Pilt ebatavalises lumesajus seisvast mängijast müüb. Lihtne.
Kehv on lumesadu sellepärast, et kaamerad ja muidugi fotograafid ise on totaalselt lumised. Viewfinderisse maanduvad helbed sulavad ja teevad läbi okulaari nägemise keerukaks. Kui sa ei näe mida sa pildistad, siis on asi hapu. Siiski saab seda probleemi vältida kuiva niiskustimavat rätikut omades. Või KUIVA salvrätikut, millega okulaari vajadusel puhastada.
Teine ja veelgi suurem häda on teravustamisega. Kes luges mu postitust Holmenkolleni udust, teab, millest jutt. Ehk mida rohkem lund jääb fotograafi ja objekti vahele, seda kehvem. Nimelt ei saa kaamera aru, kas fokusseerida eesolevale lumele või... keskel olevale lumele või... kahe lumekardina taga mäslevatele palluritele. Seega pikad objektiivid ennast ära ei tasunud. Mida lähemalt sa pildistad, seda rohkem kardinaid jääb pallurite taha.
Kolmas point eilse mängu jooksul oli see, et Eesti mängudes, kus tullakse tagasi vähemalt punktiga, piisab fotograafile vaid ühest väravast. Seda muidugi eeldusel, et see olukord ka kenasti jäädvustatud saab.
Sel hetkel kui Kostja palli taha asus, löögi tegi ning tabamusel rõõmust keksides nurgalipu juurde tormas klõbises mu kaamera katik halastamatult. Kõik eelnevad pildid olid ajalugu. 10sekundi jooksul tehtud kaadritest oleks võinud lehte panna ükskõik millise. Tänud fotojumalale!!
Kuna värav löödi mängu lõpus, ehk mõned minutid enne lehe trükki saatmist, asusin peale olukorra lõppu ultramegasuperhüperhelikiirusel pilte toimetusse saatma. 3minutit peale värava löömist olid pildid toimetuses, 10 minuti pärast juba lehte paigutatud ning 15minuti pärast juba trükikojas. Kokkuvõttes oli 3minutiline tööpäev- hakka fotograafiks;)