Koduloom "Kips-i" lahkumine

Korvpalli vigastuse järel hüppeliigesesse eraldunud tükk opereeriti 2nädalat tagasi. Täna jätsin hüvasti kipsiga ning hakkan remonditud jalga taastama. Mida aeg edasi seda igavamaks see jalajama läks. Operatsioon oli äge. Kipsi aeg oli OK aga see kuramuse taastusravi on ikka igavene vusserdamine. Paar kildu viimasest nädalast:

Kild No1:

(kogu selle jama tekitaja.. Pisikese sõrme küüne suurune kild, mis hüppeliigeses ringi tiksus ja haiget tegi)

Kild No2:

Minu palatis oli üks 18a tennisist, kes oli operatsiooni eel üsna murelik. Ta kartis, et luutükikese põlvest opereerimine ei vaja üldnarkoosi vaid selja süsti. See pidavat väga rõve olema. Mina esialgu eriti ei muretsenud.
Operatsioonisaalide juurde jõudes tuli mu juurde doktor ja ütles, et mul on kaks võimalust. Kuna operatsioonilaual pidin olema kõhuli, siis lämbumise vältimiseks pidin, kas lubama enda hingetorusse sisendada suur voolik või leppima kohaliku tuimestuse, ehk seljasüstiga. Valisin seljasüsti.
Niikaua oli kõik Ok, kuni opilaual lebades nägin seda rämedat varrast, mida mulle seljaajju hakati pistma. Võttis junni jahedaks, ent kokkuvõttes kannatasin ära ja alakeha mitte tundmine on tegelikult päris äge tunne.

(Nagu hundid oleks jalga puremas käinud..)

Kild No3:

Operatsiooni ärkamisruum on intensiivravi palatite kõrval. Kõik kellel oli tehtud üldnarkoos oksendasid ja uimerdasid, ent mina oma tuima alakehaga uurisin huviga ümbrust. Aparaadid ripnesid mul küljes ja "piippiippiippiip" andis märku, et elan. Kuni ühel hetkel jäi piiksumine seisma ning asendus piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii-ga...
Hetkega lendasid kitlites tegelased mind elustama, ent nähes minu vägagi mõnusat olemist, pühkisin tilgad otsaeest ja kirusid: "Kurat, me tulime siia elustama ja...."
Point seisnes selles, et minu voodi asus akna ääres ja käed olid teki peal. Näpu otsas olev EKG masin lihtsalt ei saanud üks hetk külmalt sõrmelt pulssi kätte.. Elu nali!

(kudum)

Kild No4:

Kuna opi ajal olin ma täie teadvuse juures, siis rääkisin samal ajal doktor Mihkel Mardnaga juttu. Ta oli paar päeva varem toimunud Eesti - Sloveenia mängust senini vihane: "kurat, mehed õpivad terve elu palli mängima, ent ikka kaotavad individuaalse vea tõttu. Meil siin sellist asja ei ole, et, oi näe, läks sitasti ..."

Kild No5:

Ühel hetkel opi ajal küsib Mardna mult, et Joosep, ega sul Aidsi ei ole. Ma vastan, et ega ikka ei ole küll.. Siis kuulen arstide omavahelist selgitavat vestlust teemal- operatsiooni ajal endale näppu lõikamisega Aidsi saamise võimalus intensiivi vs. korralise operatsiooni puhul.... Elu nali 2!

Kild No6:

"Tore, et te mulle kipsi panite aga mille kuradi pärast te need leegid mulle jala peale joonistasite??"

Varsti tuleb blogisse ka mõni fotopostitus, seniks liigutan hüppeliigest ülesse-alla-ülesse-alla.. Ja nii kaks nädalat järjest. Tsau!

Kiirus versus kvaliteet

Pallimängudes on erinevate omadustega pallurid sätitud oma õigetele positsioonidele. Mõned mehed on kiired, seega suunatakse nad kas tagamängijateks korvpallis või ründajateks jalgpallis. Mõned mehed on jõulised, nemad mässavad korvi all või keskkaitses jalgpallis.

Samamoodi on ka pressifotograafias ja ajakirjanduses. Fotograaf, kes annab alati kvaliteetse tulemuse, kuid on oma töös aeglane (kas siis oma piltide töötlemise või kaasaegse tehnika tundmise tõttu) ei saa tihti kiiretele tööülesannetele lähetust. Samas kui kesine fotograaf, kes suudab oma pildid ülikiiresti netti kasutamiseks üles riputatud osutub tihemini valituks.

Parimad jalgpallurid ja korvpallurid on nii kiired kui ka pikad ja jõulised. Vaatame näiteks kossustaare Kevin Duranti ja näiteks Kobe Bryant'it. Need mehed on pikad, üsna koguka kehaehitusega, ent samas väga tehnilised ning kiired.

Minulgi oli probleem sellega, et voolisin kenasi pilte mängudelt, ent nende töötlemisega läks kuramuse kaua aega. Oli isegi nähvatud, et Joss, see on ju aeglaseim fotograaf õhtulehes. See väide läks mulle hinge ning hakkasin umbes pool aastat tagasi oma "workflow-ga" tegelema.

Uurisin maailma tipptegijatelt, kuidas kvaliteeti liigselt ohustamata kiiresti tööd teha. Suur osa õppimisest algas seoses koostööga Getty Imagesi "Stringerina."

Kindlasti muutub kogemuse kasvades töö veelgi kiiremaks, ent viimases mängus Eesti - Sloveenia vastu olin ma oma arenguga vägagi rahul. Esimese poolaja piltidest (tükki 400) suutsin ma sorteerida paremiku, need töödelda ja ka üles laadida ennem, kui algas teine poolaeg. Sloveenlaste värava pildid olid üleval 7minutit peale värava löömist...

Tööle kiiruse lisamiseks kasutasin jätgmisi nippe.
1) Märksin õnnnestunud kaadrid juba kaameras.
2) Tõmbasin arvutisse vaid märgitud kaadrid
3) Ostsin endale express card readeri, mis sikutab pildid sisse 3korda kiiremini kui USB 2.0.
4) Interneti sain 3G pulgaga,
5) Töödeldes tegin pildid maksimaalselt minimaalseks, st. pilt on küll väike, ent lehes maksimaalse kasutamise korral siiski piisav.
6) Enne mängu sisestasin piltide info ja tegin Photoshopis vajalikud "actionid." Lisaks kasutasin "code replacemente" (sisestan meeskondade nimed ja nubrid. Kood on näiteks e13 ja replacement on Eesti koondise kaistja Andrei Sidorenkov. Seega nimesid ise mängu ajal trükkima ei pea. E= eesti ja "number" võrdub mängija)
7) Kõik programmid panin arvutis tööse juba enne piltide sisse võtmist.

Kokkuvõttes ei pruukinud minu pildid õhtulehe fotograafidest parimad olla, ent nad olid vähemalt ülikiiresti üleval. Lõpuvile kõlades peab leht olema trükikotta saadetud. Seega sellistel puhkudel loeb pigem kiirus kui kvaliteet. Seda, et oleks olemas nii kiirus kui kvaliteet on raske, kuid mitte võimatu, korraldada...

PS! Miks mul selle postitusega nii kaua aega läks, seisneb selles, et istun hetkel kodus, jalg operatsiooni järgeslt kipsis ning hiberneerin paracetamoli närides.

Miks ma olen pressifotograaf?

Seks...



..Liigagi tihti kurdavad ajalehtede fotograafid, et nende parim pilt ei lähe lehte. Aga teeme sellise pildi, mille ajendil kirjutatakse lugu... Ja probleem lahendatud;)


Ja nalja peab ka saama.. Täna hommikune esimene ja teine nalja video...

Vigala Sass

Eelmine nädal käisime Saaremaal Vigala Sassil külas. Eelmise fotograafi oli Sass minema kupatanud. Pidavat liigselt tõmblema ning vihastele pilkudele sõltumata nahhaalselt ja närviliselt pildistama. Põhi viga olevat ikkagi liiga lähedalt (lainurgaga) pildistamine.

Sass väitis, et igal inimesel on oma energia väli, mille sisse võõraid inimesi lasta ei tohi. Tegelikult on sellel ideel ka fotograafiline iva. Miks peetakse portree objektiivideks 50mm ja suuremaid objektiive. Õige- selleks, et ei tekiks optilisi moonutusi ning et tuua inimene pildist paremini välja, ent tegelikult ka selleks, et portreteeritav tunneks ennast mugavalt.

Kellelegi ei meeldi, kui teda üli lähedalt jõllitatakse. Seega portreede jaoks visake lainurgad sahtlisse ja ärgem käigem inimestele pinda.. Fotograafia on ju tore asi!

Päikest!