Ufotule karm saatus maailmarekordi püstitamisel.

Sel pühapäeval sündis Lasnamäe kergejõustiku hallis 7-võistluse maailmarekord. Aga kuna see on fotoblogi, siis..

Lasnamäe spordihall on fotograafile täielik õudusunenägu. Isegi parima tehnikaga jääb valgust vajaka (seega: iso 2000, f2.8, 1/250sek). Lisaks on halli laes lambid, mis vilguvad inimesele nähtamatult, ent kaamerale nähtavalt (ehk mingi 60hz) oranžilt ja roheliselt. Seega on pildid sõltumata seadistatud valgebalantsist kas a)rohelised b) oranžid. Nokk kinni, saba lahti.. Kokkuvõttes täielik jama:

(Pildid on tehtud järjest, ent ühe pildi ajal vilkus roheline, teise puhul oranž, mis inimese silmale kiiresti kordamööda vilkudes annavad neutraalse tooni, ent kaamera tabab emma või kumma värvi)

Arutlesin omaette päris pikalt, ennem kui otsustasin hakata kasutama välist valgust. Ehk seda, mis tuleb õuest. Päris julge samm, ent tänu väljast tulevale valgusele sain oma töö tehtud nii, et ise ka rahule jäin.

Nagu näete ei ole ükski pilt ei roheline, ega oranz.. Sisemised lambid ei muuda neid pilte üldse, kogu säritus on toimunud välise valguse järgi. Peamiselt siluetne lähenemine sai täiendust välklambi kasutamisest, mille puhul andis objektile tooni jällegi minu välklamp, mitte laes vilkuv fckin ufotuli..

Lõpuks otsustasin jätta keerulise pildistamise probleemi hoopis maailmarekordi tegija õlule..

(Tegelikult oli see osa Ashton Eatoni auringist)

Kunstiline lähenemine lehele üldiselt ei sobi aga mina olen fotograaf ja teen ennekõike seda, mis just mulle fotoorgasmi annab. Seekord jäi leht ka rahule: