Rain Veideman

Teisipäeval pildistasin Rakvere Tarvase kossumeest Rain Veidemani. Sõitsime Rakvere spordihalli, ajakirjanik hakkas Rainiga lugu tegema, mida skännisin ümbrust. Nimelt oli mul vaja leida suur tühi, hämar, mõnna taustaga ruum, kus korvihaid pildistada. Väljavalituks osutus halli lauatennise saal, kus oli peale mõneminutilist pinksilaudadega manööverdamist pildistamiseks sobiv plats.

Saali nurgas uhmerdasid 2 tüüpi pinksi. Vaatasid algul imelikult, et mis kuradi teksades võõras vend siin majandab.. hiljem hakkasid uudistama ja olid vägagi sõbralikud.

Sellisteks nö suuremateks pildistamisteks, kus on teada teema, pildistatav, aeg ja koht on mul alati plaan valmis. Ehk siis, pilt on peas olemas, tuleb ainult idee korralikult vormistada. Veideman ja tema kurikuulus peenem jalg oli seekord teemaks.

Kuidas teha huvitav pilt pallurist ning toonitada tema omamoodi jäsemeid? Muidugi tulevad kasuks koolis õpitud stuudiofoto kursuse tõed. Ehk siis tagant valgus/separation light/hair light/contra/jnejne..

Ajakirjanik tegi kohvikus Rainiga intekat, mina samal ajal sättisin "stuudiot" paika. Kui mul kõik valmis oli, kutsusin Raini pinksisaali pildistamisele. Mõned minutid klõpsimist ning Rain jätkas kohvikus ajakirjanikuga jutustamist. Siis sättisin teise skeemi paika ja kutsusin jälle Raini hetkeks modellitööd tegema. Seega kokkuvõttes koostöö toimis ja pildid tulid toredad...

Ärge mõnitage fotograafi enne, kui olete ta pilte näinud!

Üleeile käisime külas kultuuriminister Laine Jänesel. Ajakirjanik rääkis Eesti spordi tulevikust.. Mina pleegitasin välkudega õrnalt Laine juukseid...

Kultuuriministeeriumi ruumid on hämarad. Laine Jänese kabinet on suur, lai ja uhke potilillega, ent hämar. Olgugi, et seal on laelambid ja aknad. Laelambist tuleb oranš valgus, laualambist rohekas, aknast sinine... Mõned valgusallikad veel ja vikerkaar olemas. Vikerkaart me pildistatava näole ei taha. Nahk ei tohi olla ei sinine, punane ega roheline.

Seega, palun vabandust lugupeetud ministrilt, kes pidi kannatama pooleteisttunnist pingelist intervjuud ning mitut sadat välgusahmakat. Nimelt lülitasin kõik lambid välja ning tegelesin ainult iseenda valgusega. Aknavalguse tapsin (iso 100, f5.0, 1/250sek) ära.

Minister vaatas mind kahtleva pilguga. Küll jookseb fotograaf tema taha statiiv välguga käes, küll pildistab siruli.. Küll, kurivaim, sagib!! Tegin tema kabinetist stuudio ja stuudios peabki sagima! Ja sagimine ja stuudio annavad ka tulemuse, mis on kõige tähtsam!

(1 välk minu seljataga seinast peegeldades, teine (rohelise kilega, et värvi juurde anda) potilille taga...)

(...nagu näha)

(1 välk homemade snoot'i ja punase kilega taustal, teine Lainest vasakul)

..Sahmerdamist oli palju aga kokkuvõttes lõppes kõik positiivselt. Muide, Laine on väga tore ja sõbralik inimene, lubas oma töölaual vabalt asju põrandale ümber tõsta (laud oli täpselt tema taga, seega segasid paljud vidinad fotode tausta).

Karmauhhh

Laupäeval toimus Otepääl, Väikesel Munamäel vinge üritus. Nimelt otsustasid murdmasuusatajad extreemsprinti proovida. Red Bulli poolt korraldatud üritus nimega Nordix tõi ärevaid olukordi.

Esialgu pildistasin raja viimast hüpekat, kuid hiljem liikusin kukkumisterohkesse viraaži. Alguses panin viraaži väliskurvi remote kaamera, millele kohe suuskadega sisse sõideti. Okei, halb koht kaamera tervisele, kuid hea koht kaadriteks. Tõmbusin natukene tagasi ja hakkasin lainurgaga kukkumisi pildistama. Iga sõit pakkus midagi.

Poolfinaalis otsustas üks hobifotograaf minu kõrvale pildistama tulla. "No üritame ellu jääda," lisas ta ning asus minu remote kaamera vanale asukohale pildistama. Kohe esimese sõidu ajal lendas üks suuskleja tüübile täiega kümnesse... Mina hoidsin nuppu all ja sain päris lahedaid kaadreid, mis ka tänases lehes suurelt välja mängiti:

(Hoplaaa...)

(Võitja stiilinäide, Peeter Kümmel)

(Siluetne lend)

(25M rekordhüpe)

Mu blogi loeb keskmiselt 200 inimest päevas... Tänud! Keep up the good work!!!

Tee endale kingitus- osta juhe!

Kas te tunnete, et teie pildid on igavad? Sära teie pildistatave silmist on kadunud? Värvid ei ole endised?

Vabanege oma probleemidest täna! Ostke endale juhe!


..Nii lihtne see tegelikult ongi. Kaamerapealne välk ei jäta inimeste nägudele varjusid (pannkooknägu). Pole varju, pole ruumilisust. Pole ruumilisust, pole pilti.

Sestap oleks vaja välk kaamerast kaugemale viia. Kas siis tsipake üles, tsipake allapoole või hoopis kõrvale. Tekivad varjud. Tekib pilt.

Lihtsaim lahendus on endale soetada Canoni puhul OC-E3 sünkroonkontakt juhe. Parema käega kaamerat hoides saab vasaku käega välgu kaamerast eemal hoida. Lisaks edastab juhe ka ETTL-i, seega automaatika toimib.

Kui kaamera panna poolautomaat programmis -1EV peale (ehk 1ava võrra alasärisse) ja välk +1EV peale, siis võib saada kiiresti väga häid tulemusi.

Näiteks:

(Mati Alaver Kuusamo MK- etapil)

(Teitur Thourdarsson Vancouveri taustal)

(Homo Ken Coolen Whistleri homoklubis)

(Björn Kristiansen Whistleris peale sprinditeate põrumist)

......juhe koos?? Väga hea!

Kas see on fotomontaaž??

Pool aastat tagasi ärkas ellu TÜ Rocki pallur Timo Eichfuss. Tagasihoidliku ilmega sell näitas lõvi südant ja rästiku teravust. Sära paistis ka ÕLi ajakirjanike silma. Temaga taheti lugu teha ning mina pidin siis pildistama. Lugu ilmus alles mõned päevad tagasi, kuid pildid olid grillinud juba mitmeid kuid.

Mitmed inimesed küsisid mult, kuidas see pilt sündis. Räägime siis lähemalt...

Lugu algab aastast 2000, kui minagi Eesti kossu meistrikatel kulda ja karda kogusin. Peamiseks vastaseks Torma Lurich, kui ma õigesti mäletan. Nende vastu võitsime järjestikku kaks meistritiitlit.

Tormas mängis ka sellal 12aastane Timo Eichfuss, kes tollal oli minuga sama mõõtu. Arvake ära, kes pidi tänast dongilõvi peale võtma?? Õige vastus: tänane pildilõvi..

Müramist oli palju ning me mäletame üksteist sest ajast täitsa hästi. See tutvus, muide, ei tule pildistamisel üldse kahjuks...

Päev enne pildistamist läksin TÜ spordihalli ning küsisin luba varukorvide uurimiseks ja pildistamiskoha sättimiseks. TÜ juhtkond tuli mulle kenasti vastu ja lubas pm kõike teha. Pilt oli silmees olemas, puudu vaid teostus.

Järgmine päev läksin tunnikene enne pildistamist kohale ning sättisin kõik paika. Suure kossukorvi lasime kaks meetrit madalamale, korvi alla panime matid ning mattide äärde tõukepuki.

Timole ülesannet seletades ta vaid muigas ja nõustus kõike tegema. Ehk siis pall käes 1,5m kõrguselt täie laksu, kõrge kaare ja akrobaatilise sirutusega vastu matti hüppama. Pildistamine võttis umbes tunnikese, enne kui õige kaadri saime. Timo jäi terveks!!

Tehniliselt suhteliselt keeruline ülesanne oli tavalises spordihallis stuudiomaiguga pilt teha. Selleks pidime tapma ära olemasoleva valguse ning kasutama ainult kaht välku. Välkudele oli otsa pandud valgusvihku kitsendavad kärjed. Seda selleks, et valgus tausta ei valgustaks. Idee oli ju Timo, korv ja pimedus, mitte Timo, korv ja rõve triibuline puidust sein. Üks välk Timo eest, teine tagant. Pool tunnikest kärgede, kompa ja välgu tugevuse timmimist ja oligi olemas.

Ja muide, tegu ei ole fotomontaažiga!!

15 minuti romantika

Läikiv värviline suveniir pluss kardinavahelt paistev päike on fotograafile sama vastupandamatu, kui jalgpallurile limonaadi purk, mis üksikult tühjal tänaval lesib.




Teistele teadmiseks, kinkige oma siravad suveniirid kiiresti ära, hiljem ei suuda neist enam loobuda.

Olümpia numbrites ja blogides

Koorisin kokku mõned lahedad faktid olümpiast.
1. Pildistasin 19päeva jooksul kokku 14503 pilti.
2. Terve olümpia jooksul veetsin kokku 4 päeva bussis.
3. Jõin pressikeskustes 15L kohvi ja 10L kokat ning sõin 15 hot dogi (loodan, et mu vanaema seda sissekannet ei loe...)
4. Ei kasutanud kordagi kindaid ega mütsi.
5. "Raiskasin" terve päeva blogisse postitamiseks.
6. "Raiskasin" terve päeva piltide töötlemiseks.
7. Magasin keskmiselt 6tundi, see teeb 18 tunnised tööpäevad.
8. Laenasin Canoni Servicist kokku 1,6 miljoni krooni eest varustust.
9. Vähendasin oma läpaka eluiga mitme aasta võrra.
10. Tekitasin 30 paari haisvaid ja niiskeid sokke....

..ja polnud ainus, kes sellest maailmale kirjutas. Olümpiablogijaid oli veel.

Clem Murray - The Inquirer.

Steve Russell, Richard Lautens, Bernard Weil, Rick Madonik, Randy Risling, Tara Walton, and Rick Eglinton - Toronto Star.

Donald Mirelle - Freelancer.

Erich Schlegel - Dallas Morning News.

Elaine Thompson - AP.

Mike Kane - Freelancer.

Kari Kuukka - Soome Freelancer.

Gerrett Hubbard - USA Today. PS! Kindlasti vaadake tema "Olympic rings time-laps'i" (Eestlased mängus)

Getty Images blog - väga huvitav on üks vanem postitus remote kaamerast hoki värava sees!!

Sam Riche - Indy Star.


Klõpsige läbi. Kindlasti leiate midagi huvitavat. Peale olümpiat sain nii palju huvitavaid linke, et surfasin fotosaitidel mitu päeva...

Road to Sochi 2014...

Olümpatõrvik kustutatud. Medalid jagatud. Rõõmu ja kurbusepisarad valatud. Aeg teha kokkuvõte Vancouver 2010 olümpiamängudest.

Kas minu esimene olümpia õnnestus? Kas ma tegin kõik nii hästi kui võimalik või suutnuks teha paremini? Mida olümpiast meenutada? Mida endaga Vancouverist kaasa võtta?

Kõik need küsimused olen enda jaoks läbi mõelnud. Arvan, et esimese olumpia kohta polnud tulemus paha. Sisseelamisest tingitud rahmeldamine viis esimeste päevade fotode kvaliteedi alla. Mida vähem päevi jäi OMi lõpuni, seda rohkem ma teadsin, mida, kus ja kuidas. Sestap suurimat rahulolu pakuvadki viimased pildid. Oleks mängud nädalakese veel kestnud...

Kui sportlased väidavad, et olümpia ei ole proovimiseks, harjutamiseks, siis fotograafidel on asi teistmoodi. Meie hangime kogemusi just siis, kui kõik maailma tegijad on koos. Uurime, arutleme, testime ja õpime. Arvan, et viimase kolme nädalaga olen õppinud rohkem, kui viimase aastaga kokku.

Lisaks oli OM mulle hüppelauaks tulevikku. Kui oma kaarte õigesti mängida ja elu võimalused ära kasutada võib seda olüpiat pidada aastaks null. Siit hakkab minu ja fotograafia aja arvamine. Minu ja foto tegelik koostöö. Töö, mida ei piira väikene Eesti ning selle silmaklapid...

Kui vaadata minu OMi portfooliot ja Õhtulehe olümpiakülgi, siis vähesed pildid kattuvad. Minu hea pilt, lehe hea pilt ja loo hea pilt on kolm erinevat asja. Siiski võib öelda, et igas kategoorias sai töö kenasti tehtud. Keegi ei kurtnud. Vastupidi, pigem kiideti. Alati võib paremini, kuid alati võib ka tunduvalt kehvemini minna. Õiged järeldused saab teha peale Sotši olümpiat.


Siin siis enamus küljed, mida toetasid minu tehtud fotod..




















Kuna ma kõigile oma blogi lugejatele suveniiri kaasa ei toonud (Põhjuseks: 20kg oli pagasi maksimum..) siis kingin teile FOTO vahtrasiirupist. Pilt on täiskvaliteediga, niiet sikutage alla ja pange desktop wallpaperiks. Või ehitage endale ise stuudioboks ja pildistage wallpapereid päevast päeva...




PS! Tänan Märti, Jaani, Raigot, Raunot, Eda, Mihke-Markust, Peepu, Kari, Kaid, Francki, Steve'i, Odd'i, Vincent'i, Nick'i, Rick'i, Porterit, Peterit, Chuck'i ja Reelikat, kes kõik olid mulle abiks ja kannatasid mind terve see pingelised kolm nädalat.

Nüüdsest võtan aja maha ja postitan siia korra, paar nädalas. Stay tuned!!

19. Päev: "You will miss 100 of the shots you never take!" Wayne Gretzky.

Vabandan juba ette: kui mu jutt on ebaloogiline ja rumal, siis põhjus on selles, et minu kõrval teevad Jaan ja Peep "Mehed ei nuta" järjekordset saadet..... Möla on konstantne!

Mäletate, mõned kuud tagasi tegin paari lauselise postituse Kai Oliver Pfaffenbachist: "STOPP!!! ...enne ei tohi ühtegi kehaosa liigutada (ega hingata), kui käite Kai Pfaffenbchi kodulehel.

Minu karp jäi lahti.. Reutersi üks parimaid Kai Pfaffenbach."

Täna meeste 50km klassika starti pildistades märkasin, et mingi vend rabistab mu kõrval okstes, püüdes endale head pildistamisnurka saada. Siis astus see tõbras mu 70-200mm objektiivi peale.. On naaskel- õnneks ta vabandas.. Siis märkasin ta akrediteeringut. Kai Pfaffenbach/Reuters...

Ei ole võimalik. Grandmaster Kai minu kõrval. Ei lasknud võimalust käest ning hakkasin temaga kohe juttu tegema. Kuna tema portfooliost on mul mitmed tööd eredalt meeles, siis jutt läks libedalt. Kai ise ka elavnes selle peale, et keegi tema töid nii hästi tunneb. Enne sportlaste möödumist jõudsime põgusalt rääkida tilt-shift objektiivide kasutamisest spordis ning eriobjektiividest. Kui meie teed lahku läksid, lubasime kontakti hoida. No Reutersi ühe parima fotograafiga ei ole just väga suur piin edaspidigi suhelda.

Esimene kuusealune kaevik.

(Kai Pfaffenbach/Reuters)

(Joosep Martinson/Õhtuleht)

Seega oli tänane päev minu olümpia üks tipphetki. Teises kaevikus kohtusin sama moodi Franck Fife'ga (tema portfoolio), kes on AFP väga tuntud tegija. Temagagi sai ka tsipa juttu puhutud. Mõne aasta pärast käime äkki Kai ja Franckiga peale rasket tööpäeva baaris õlut rüüpamas.. You never know...

Teine kuusealune kaevik.

(Franck Fife/AFP)

(Joosep Martinson/Õhtuleht)

Tänane sõit oli väga pildirikas. Võibolla sellepärast et kohtasin Pfaffenbachi alles stardi ajal... Igatahes kiitis Getty Images minu OM portfooliot (mis täienes viimati 2min tagasi), ent tahtis veel näha kindluse mõttes, ühe pildistamise toormaterjali, et ega ma suuri kadreerimisi ega muud jama järeltöötluses ei kasuta. Eks ma tänase 1200 pildise materjali neile esitan. Vaatan, mis nad ütlevad. Äkki pakuvad tööd. Äkki ei paku..

Mis teie arvate, kas võtaksite mind agentuuri tööle, kui ma teile sellised pildid annan:














Homme hakkame Tallinna poole kolistama, mis tähendab seda, et täna on vaja asju pakkida... Tsau!