Fotograafile on vaja ainult ühte väravat!

Eilne Eesti - Serbia valikmäng oli alguses nii hea, kui ka halb. Hea oli pildistada, sest suure lumesajuga pildid eristuvad tavalistest vuti piltidest selgesti. Samas oli väga halb pildistada, sest kõik kohad olid lund täis ja nähtavus oli kehv.

"Pray for bad weather," on öelnud Joe McNally. Selles suhtes on tal õigus. Tavaline pilt seisvast mängijast ei müü. Pilt ebatavalises lumesajus seisvast mängijast müüb. Lihtne.

Kehv on lumesadu sellepärast, et kaamerad ja muidugi fotograafid ise on totaalselt lumised. Viewfinderisse maanduvad helbed sulavad ja teevad läbi okulaari nägemise keerukaks. Kui sa ei näe mida sa pildistad, siis on asi hapu. Siiski saab seda probleemi vältida kuiva niiskustimavat rätikut omades. Või KUIVA salvrätikut, millega okulaari vajadusel puhastada.

Teine ja veelgi suurem häda on teravustamisega. Kes luges mu postitust Holmenkolleni udust, teab, millest jutt. Ehk mida rohkem lund jääb fotograafi ja objekti vahele, seda kehvem. Nimelt ei saa kaamera aru, kas fokusseerida eesolevale lumele või... keskel olevale lumele või... kahe lumekardina taga mäslevatele palluritele. Seega pikad objektiivid ennast ära ei tasunud. Mida lähemalt sa pildistad, seda rohkem kardinaid jääb pallurite taha.

Kolmas point eilse mängu jooksul oli see, et Eesti mängudes, kus tullakse tagasi vähemalt punktiga, piisab fotograafile vaid ühest väravast. Seda muidugi eeldusel, et see olukord ka kenasti jäädvustatud saab.

Sel hetkel kui Kostja palli taha asus, löögi tegi ning tabamusel rõõmust keksides nurgalipu juurde tormas klõbises mu kaamera katik halastamatult. Kõik eelnevad pildid olid ajalugu. 10sekundi jooksul tehtud kaadritest oleks võinud lehte panna ükskõik millise. Tänud fotojumalale!!

Kuna värav löödi mängu lõpus, ehk mõned minutid enne lehe trükki saatmist, asusin peale olukorra lõppu ultramegasuperhüperhelikiirusel pilte toimetusse saatma. 3minutit peale värava löömist olid pildid toimetuses, 10 minuti pärast juba lehte paigutatud ning 15minuti pärast juba trükikojas. Kokkuvõttes oli 3minutiline tööpäev- hakka fotograafiks;)

Riis

Pealkiri "Riis" justkui ei sobiks peamiselt spordifotograafiast rääkivas blogis. Siiski proovin ma siin kirjutada fotograafia erinevatest külgedest. Sestap loodan, et avardan selle postitusega mõnede arusaamist toote/konseptuaal fotograafia keerukusest.

Õhtuleht otsustas teha riisi testi. Ehk siis, milliseid erinevaid riise on Eestis võimalik soetada. Miks nad üksteisest erinevad ja kuidas maitsevad jne. Loo juurde oli vaja teha pilt. Ja mitte lihtsalt riisi hunnikust vaid midagi põnevamat. Seega pöörduti minu juurde.

Mulle anti 7 pakki erinevat riisi, mille erinevuse pidin maksimaalselt esile tooma. Silmaga vaadates sain kohe aru, et, tõsi, riisid on väga erinevad. Ent inimese silm, koostöös eelnevate kogemustega ajus, on eristamise peale vägagi mihkel. Kaamera on masin, tema ei tunne maitset, lõhna ega vormi. Seega sellise pildi tegemine, kus kõik oleks selge, on keeruline.

Otsustasin jaotada riisi poolringjalt sektoritesse, et asi selge oleks. Lisaks otsustasin riisi läbi valgustada, et riisi koostist maksimaalselt rõhutada. Et riisi poolring liiga igav ei oleks valgustasin riisi alt poolt, kasutades radiaalset gradienti (St valguse vähenemist ringjalt).

Gradiendi katsetused:

(Siin lasin välgu otse alt vastu pleksi klaasist valguskasti lage, ent gradient oli liiga äkiline ja samas ristküliku kujuga...)



(Siin sain teipi kasutades gradiendi kuju korda, ent siiski on valguse keskpunkt liiga tugev ning vajub liiga kiiresti tumedaks ära)


(Siin lasin välgu seina põrkega vastu kasti lage ja see hakkas mulle juba meeldima. Mõnus, pehme ja sujuv.)

Altpoolt valgustatuna oleks tumedamad riisid jäänud siluetjad, seega lisasin pealtpoolt ka pehmet täite (fill) valgust. Ja tulemus siis peale poole tunnist riisi sättimist:

(Soovitan sellel pildil klõpsata, et näha riisi detailselt;)

(Sellel võiks ka klõpsata)

Valguseskeem siis selline. (Kunstikooli joonistamise tundides ma väga ei käinud nagu näha:D:D)

Ja nendele, kes kohe üldse ei saa ilma spordi piltideta ka väike valik Uruguai mängu piltidest. Kahjuks midagi suurepärast pildile ei saanud. Spordifoto on nagu kalal käimine. Mõnikord tõmbad esimese viskega puraka välja. Teine päev loobi kasvõi hommikust õhtuni, otsa ei hakka keegi...

Ja viimaseks üks mõnna kaader Eesti koondise treeningust Nõmmel asuvas kilehallis.

The end!

Hoomamatud muutused

Endine kokk Vjatšeslav "kurikamõrvar" Bajuk mõisteti täna hommikul Harju maakohtus süüdi mõrvas ja mitmes teises kuriteos, karistuseks määrati talle 20 aastat vangistust..

Ma pole varem kohtuotsuse määramise juures olnud. Ent täna sain ma see eest korraliku emotsionaalse shoki. Mees, keda sõbrad-tuttavad toreda poisina meenutavad, sai hakkama 20 aastat vangistust väärt kuritööga.

Mis emotsioonid kohtuotsuse määramisel Bajukki valdasid ei oska vast keegi öelda. See teadmine, et järgmised 20 aastat (mõelge natukene selle aja peale. Mina näiteks olen peaaegu sama palju üldse elanud) istud sa vanglas, kinniste uste ja akende taga. Sinu varasemast elust ei jää mitte midagi järele. Sinu ühe purjuspeaga tehtud vea hind on inimese elu, avalik negatiivne kuulsus elu lõpuni, sinu enda elu devalveerumine ning süütunne, millest sa mitte kunagi lahti ei saa.. Minu 23aastane mõistus ei suuda seda kõike hoomata. Vaevalt, et temagi..

Ma ei tunne talle kaasa. Ta on seda karistust väärt. Ma tunnen kaasa inimestele, kes proovivad panna ennast Bajuki asemele. Mis tunne on seista kohtusaalis, kuulda neid luust ja lihast läbi puurivaid sõnu, viimaseid sõnu vabaduses. Teades, et sinu nägu pildistatakse ja filmitakse selleks, et sind saaks hukka mõista tuhanded.

Pressifotograafiden näeme me igapäevaselt psühholoogiliselt väga rusuvaid sündmusi. See teeb meid tugevamaks ja kogenumaks. Ega muud moodi saakski pressis töötada...

Tööpäev ei lõppe lõpuvilega!!

Tänase Rocki mängu iseloomustamiseks ajakirjanik minult mängu pilti ei küsi. Mitte kedagi ei koti action pildid, olgu need vinged tahes. Põhiline viimaste sekundite jooksul saadud valusa kaotuse puhul on emotsioon. Millal on emotsioon kõige ilmsem? Loomulikult peale mängu lõppu..

Peale lõpuvile kõlamist jooksid fotograafid tuhat-nelja asju pakkima ja kadusid sekundite jooksul. Kui sulle pakutaks sadat eurot, kas oleks mingi võimalus, et sa ei võta seda vastu? Arvatavasti mitte, kuid miks teised fotograafid terve mängu parimateks hetkedeks jalga lasid? Tööpäev ei lõppe ju lõpuvilega... Vabandan, kui kedagi solvan aga maast leitud super kaadrid tuleks ikka üles korjata. Nii laisk ei saa ka olla, et nö kummardada ei viitsi..


Kõik järgnevad pildid on tehtud peale lõpuvilet:

Minu jutu tõestuseks, hetkel, mil seda blogi postitust kirjutan hakkas üks ajakirjanik pressiruumis kiruma: "Täitsa perses, no mis sa teed? Ainult mängu pildid. Nihukest asja ei ole olemas. Mitte ühtegi pilti mida lehte panna. Kus on Allingu viimase sekundi vise? Kus on need pildid, kus mehed kurvalt istuvad? Mitte midagi, uskumatu!! Joss, kurat, tule meile tööle...")

Vaikus pärast tormi.

Vabandan lugejate ees, ent suurvõistlused on kurnavad. Kaks nädalat hommikust õhtuni fotosid uhmerdada on küll vahva, ent imeb tohutult energiat. Sestap pole jõudnud viimasel ajal blogisse midagi kirjutada.

Tegelikult on tiitlivõistlused ülimalt kasulikud. Esiteks on seal teistelt fotograafidelt nii mõndagi õppida. Peale Oslot on pea ideid täis ja fotovorm hea. Teiseks saab suurvõistlustel portfooliosse pilte jõudsalt juurde. Kokkuvõttes hoiab Oslo MM minu fotomotivatsiooni mitu kuud üleval. Seega on oodata häid postitusi.

Olen viimase nädala põhiliselt puhanud. Midagi huvitavat pole juhtunud. Lisaksingi siia pilte Oslo viimasest päevast, mis oli kõikidest päevadest ilusaim. Päike paistis, rahvast oli meeletult ning suusatajad tiirutasid rajal kauakaua.

Peatse taaslugemiseni.