Monday, February 28, 2011

The famous Holmenkollen fog..

Täna oli ilus ilm. Kuigi oli kergelt pilves. Kui päikest on läbi pilvede näha, siis see valgus sarnaneb softboxiga. Ehk suunatud (pehme-) hajavalgusega. Mõnna.

Särituse sellise ilmaga saan mina paika nii, et sihin lund ning pildistan + 1,5 EV, ehk umbes poolteist ava ülesäri. Lumi ei kärssa välja ja suusatajate näod on normaalse tooniga.

Igatahes päeva esimesest poolest paar pilti:







Päeva teises pooles sain loa minna "The Beast'i" torni. Kokkuvõttes ei olnud seal üleval nii hirmus midagi. Tundus isegi kuidagi pisikene. Päike paistis ja tuult ei olnud. Üsna mõnus olemine. Kui mina suusahüppaja oleks, siis ma ei viitsiks küll sealt alla tulla.















Siis kui päike metsa taha vajus, kiskus taevas sinakas lillaks. Ootasin umbes pool tundi, kuni taevas ja mägi olid sama heledad. (Päeval on taevas palju heledam, kui mägi. Öösel on taevas must ja mägi on taevast palju heledam. Mingil hetkel on nad võrdsed. See kuldne tund annab alati häid tulemusi). Lisaks tuli viimasel hetkel tuhinaga mäe ümber udu. Turvamees ainult vaatas ja muigas: "And there is the famous Holmenkollen fog. Every evening, same time, same fog...."




...Homseni;)

Sunday, February 27, 2011

Õnn soosib tugevaid...

Norrakad on maailma suurimad vusserdajad/pohhuistid. Eile õhtul ootas 30 ajakirjanikku meedia bussi tervelt tund aega. Eelmine buss sai täis ja järgmist ei viitsitud saata. Kõik foto, tele ja pliiatsimehed olid totaalselt närvis.

Täna hommikul kordus sama jama. Kuna pealtvaatajaid tuli staadionile meeletutes kogustes, siis politsei pani tänavad kinni. Bussid jäid toppama. Meedia bossid hakkasid alles peale mitme tigeda ajakirjaniku mölinat (mis sisaldas rohkem inetuid kui külbulikke sõnu) uut transpordi lahendust otsima. On ikka oinad. Me ei ole siin ei turistid, ega pealtvaatajad- ajakirjandus informeerib tervet maailma ja me peame saama oma tööd normaalselt teha!!!

Lõpuks jõudsin suusavahetusega sõidule pool tundi peale starti. See tähendas seda, et pidin päästma, mis päästa annab ning turvaliselt kõik eestlased pildile saada. Millegi põneva jaoks ei jätkunud aega ega julgust.

Peale suusavahetusega sõitu hakkas mu üks kaamera ERROR 01 näitama. Nimelt olid objektiivi kontaktid tolmused ning kaamera ja objektiiv ei saanud ühendust. Canoni service puhastas paari minutiga kontaktid ja kõik toimis kenasti.

Tuju oli kehva ning justnagu kiuste väänasin pressi keskusesse joostes hüppeliigest. Faking norrakatel on pappi nagu muda ja kõik asjad on maailma kõige kallimad aga teed on lund ja jääd ja auke täis- uskumatu! Igatahes, surusin hambad risti ja lonkasin edasi. Töö vajab ju tegemist. Homme hommikul paistab kui hull asi on. Loodame parimat.

Sita päeva lõpetuseks mõtlesin suusahüppe tiimi võistlust pildistada. Seda selleks, et äkki joppab ning saan blogisse midagigi postitada. Idee oli siis kukkumisi noolida, sest kõik muu on justkui tehtud.

Sättisin ennast mugavalt sisse ja hakkasin maanduvaid hüppajaid sihtima. Poolteist tundi ei juhtunud midagi. Mul ei olnud enne nelja viimast hüpet mitte ainsatki pilti (olin konkreetselt kukkumise peal väljas, seega muu mind ei huvitanud). Kuid siis nagu valatult tuli sakslane Severin Freund ja pani käna.. Mina tulistasin halastamatult nagu homset poleks:


(klikka pildil, et normaalselt pilti näha)











Need on hetked, kus tipp taseme kaamerad tulevad kasuks. Kukkumine kestis umbes 3-4 sekundit ning mina sain sellest umbes 40-50 korralikku kaadrit. Canon Eos 1d mark IV puhver on piisavalt suur, et minu 25mb RAW failid kiiresti endasse mahutada, eelmise Canoni lipulaeva mark III-ga oleks 20kaadri peal puhver täis saanud ja tähtsad hetked maha magatud. Mingi junn kaamera oleks mulle andnud hetkest ehk 10-12 kaadrit, millest kaks oleks teravad olnud.

Paljud ütleksid, et näe, Martinsonil jälle joppas, sai kukkumise peale. Aga õnn soosib tugevaid.. Blogi lugejad kindlasti te mõistate;)

Saturday, February 26, 2011

Udused pildid..

Hommik sarnanes eilsele. Nähtavus oli minimaalne, udu kattis maad ja metsa. Kahevõistlejate suusahüppeid ei olnud üldse mõtet/võimalik pildistada. Otsustasingi rohkem portretisti mängida. Kaks pilti sellest seeriast kannatavad presenteerimist:


(Kaarel Nurmsalu tõuseb uttu..)



(Tänane parim kahevõistleja Kail Piho)


Peale hüppeid toimus naiste suusavahetusega sõit. Udu kogus end veelgi ning võttis lumesajugi kaasa. Täiesti hullumeelne ilm pildistamiseks. Nähtavus oli umbes 15-20m. Seega pildilaviin väga võimas ei olnud.


(Nähtavus minu positsioonilt..)



(..võimaldas teha sellise pildi)






(Kui Marit lähemale tuli jäi minu ja tema vahele vähem udu ning kaadri kvaliteet paranes)



Kahevõistlejate sõidust ühtegi normaalset pilti ei saanud, sest udu oli veelgi tihenenud. Õhtuks andis udu järele ning suusahüppe normaalmäe võistlus toimus OK tingimustes.

Kuna olen mitu päeva suusahüppajaid lendamas pildistanud, siis täna mõtlesin midagi huvitavamat teha. Nimelt ronisin hüppemäe tipu lähedale ning hakkasin leiutama. Hea asi oli see, et ma olin seal ainukene fotograaf, seega need pildid on ainulaadsed:P

Esialgu pildistasin feature'it. Näod, millega need mehed torni lähevad, ütlevad kõik:


(Hilisem võitja Thomas Morgenstern)


(Hilisem pronks Adam Malysz)



(Janne Ahonen enne esimest hüpet..)



(...enne teist hüpet)



(Keskendunud Gregor Schlierenzauer)


(Lumetutt Daiki Ito)


(Lasersilm Simon Ammann)

Hiljem mõtlesin ka mõne mõnusa hüppe pildi teha..


(Andreas Kofler, esimene õhulend hõbemedali suunas)


(Matti Hautamäki ebaõnnestunud hüpe..)


(Thomas Morgenstern oma viimase hüppega kulda võtmas)

Loodame, et homme tõmbab udu uttu..

PS! Kommenteeriga ka ikka.. Tahaks teada, mida kallid lugejad rohkem näha tahavad..

Friday, February 25, 2011

Suusatajad tõmbasid uttu!

Eilse Vabariigi aastapäeva auks lubasin endale eile ühe õlle. Seda 180 krooni eest. Poolikute lonksudega pidi jooma, et hinnaline märjuke liiga kiiresti otsa ei saaks.

Enne eilse sprindi algust käisime kolleegidega raja läbi. Kohad, kus oleks tahtnud pildistada, olid fotograafidele keelatud ning kohad, kus oli lubatud pildistada olid väga kehvad. Seega ainuke reaalne variant oli finišh.

Finišhi pildid on igavad ja kõikidel sarnased. Sestap ei tahakski eilseid pilte eriti eksponeerida.



(Marit Björgen võidab finaalis. Tore pilt, ent umbes 30 fotograafi said sama kaadri)


(Finišhi joonele paigaldatud remote kaamera andis eile vaid ühe OK kaadri. Sellise pildi said umbes 6fotograafi- juba parem!)

Rääkisin fotograafidele tehtavatest piirangutest ka kolleeg Kari Kuukkaga. Leidsime, et iga aasta viiakse piirdeaiad aina kaugemale ja piirangud on üha karmimad. Kari rääkis, et Garmisch Partenkirchen'i slallirajal oli aastaid tagasi normaalseks pildistamiseks vaja 400mm objektiivi. Siis juba 600mm ja see aasta olid aiad nii kaugel, et ilma 800mm objektiivita seal hakkama ei saanud.

Rajale lähemale pääsevad vaid alaliite fotodega varustavad lepingulised agentuurid, kellelt ka kõik teised "peaksid" pilte ostma. Ka kaamera tootjad saavad kõvasti pappi juurde, kui fotograafid 800mm objektiive (180 000eeku) ostma peavad. Kokkuvõttes on kreatiivsus piiratud, pildid on kõigil sarnased, Canon ja agentuurid saavad rikkamaks.. Vandenõu teooria!?

Täna oli hoopis huvitavam päev kui eile, sest kogu Holmenkollenit kattis tihe udu. Kui paljud fotograafid vigisesid, kuna keeruline on läbi udu pildistada, siis mina kasutasin võimalust teha huvitavaid kaadreid.









Homseni;)

Wednesday, February 23, 2011

Oslo MM, teine päev: pildistasin end terveks!

Tänane hommik on maailma halvim. Oslo sita enesetunde MMil pretendeeriks hommikune olek kullale. Oslos on pohmelli tekkimine eestlasele võimatu (õlu baaris 150krooni kanti). Sestap oli viga hoopis eilses külmetamises.

Sundisin end siiski võistluspaika. Peale fotograafide miitingut polnud täna midagi kohustuslikku. Seega sain kohustuste-, seega ka pingevabalt pildistada. Esmalt suusatamise, siis hüpete kvalifikatsiooni. Hetkel on tunne juba parem. Palavikku ei ole.. Pildistasin ennast vist terveks:D













Kui päeva lõpus blogisse üle viie pildi kõlbab panna, olen päevaga rahul. Homseni.


Tuesday, February 22, 2011

Velkommen til Oslo, ehk suusatamise MM Oslos

Rännak Oslosse algas kentsakalt. Tallinna lennujaama personal ei lubanud mul fotokotti lennukisse võtta. Põhjus lihtne, 8 lubatud kilo asemel kaalus minu jurakas 22kg. Ehk +14kg. Tagaruumidest kutsuti kohale tähtsam tegelane, kes mõistis ja vabandas: "meil on siin mõned uued töötajad, nad veel ei mõista. Me ei saaks nii väärtusliku koti eest vastutust võtta, seega minge aga!"

Turvakontrolli tegelinski tegi päeva parima nalja, paludes mul kogu tehnika ning juhtmed kotist välja võtta. Peale väikest naerupahvakat sain kahjuks aru, et tegu ei olegi naljaga. Kogu kodune pakkimine kaotas väärtuse. Lollile turvamehele tegin aga tagasi. Ladusin kotist iga viimsegi vidina (alustades kaamerast, lõpetades patareide ja juhtmetega) eeskujulikult ettenähtud karpi. Kogu turvakontrolli läbimine viibis seetõttu oma 10minutit ja inimesed olid turvamehe peale pahased. Turvamees mõistis viga. Punastas. Eks elu õpetab;)

Järgmine nali ilmnes Oslosse jõudmisel. Pooletunnine bussisõit lennujaamast kesklinna maksis 280eeku (selle raha eest saab Eestis kuukaardi:D). Tühi kõht ununes peale toidu hindade uurimist. Tavalise buffeerestorani toidukorra eest küsiti 650eeku, kusjuures jooki selle hinna sisse ei loetud. Keskmine pitsa, ilma joogita, maksis 420eeku. Lõpuks otsustasime vana hea McDonaldsi kasuks, kus tuli eine puhul kukrut kergitada vaid 150 krooni võrra...

Tutvusin mõned minutid ka suusastaadioni ning hüppemäega (hüüdnimega "The Beast"). Kokkuvõttes tuleb kindlasti vinge MM ning ma annan endast parima, et blogi fotodega pidevalt varustada. Stay tuned!


(Selline näeb välja Holmenkolleni suusastaadion)


(Tõestus, et Õhtuleht on kohal!)




"The Beast"









Lõpetuseks, kui te Norras kena näitsikut kohtate, öelge talle: "Jeg elsker deg!" ;)

Tuesday, February 15, 2011

Mõtestame "turistikad"

Iga sekund klõpsitakse maailmas tuhandeid fotosid. Enamasti klõpsitakse turistikaid, ehk "tule seisa kuju ees ja naerata." Miks selliseid pilte vaja on? Selleks, et hiljem tõestada, et olen siin ja seal käinud? Tänapäeval on kõik Eiffeli tornis käinud, Hollywoodi silti näinud ja Big Benilt aega vaadanud. No big deal. Tavalise "turistika" point on umbes sama nagu "Dima bõl stjess" bensuka tualeti seinal. Ehk pointi ju eriti ei olegi...

Fotograafia amatööri käes võiks olla ju lõbus, mitte kangutatud dokumentalistika. Lisaks ei viitsi mitte keegi vaadata üksluiseid "turistikaid." Maailm on aina pisem ja eksootika on ühe lennupileti kaugusel, seega kedagi eriti ei huvita, kus keegi käib. Rohkem huvitutakse sellest, mida seal kaugel maal tehti, mis juhtus jne.

Fotograafia on loome, seega ajud tööle, näeks natukene vaeva ja teeks pigem selliseid turistikaid, mis eristuvad. Tunduvalt mugavam (vähem piinlikum) on näidata inimestele fotoalbumit, mille sirvimisel vaataja magama ei jää. Ehk tekib sirvijale isegi väikene naerulaadne asjandus, mis tähendab seda, et pildid lähevad talle korda ja see ongi ju kogu fotograafia point..





(Puudega Rootsis)


(Golden Gate sild San Franciscos)


(Hierarhia)


(San Francisco tänavad)


(Mitch Buchannon Venice Beachil)


(Põgenemine Alkatrazist)

Kas tuju läks natukenegi paremaks??