Sunday, February 27, 2011

Õnn soosib tugevaid...

Norrakad on maailma suurimad vusserdajad/pohhuistid. Eile õhtul ootas 30 ajakirjanikku meedia bussi tervelt tund aega. Eelmine buss sai täis ja järgmist ei viitsitud saata. Kõik foto, tele ja pliiatsimehed olid totaalselt närvis.

Täna hommikul kordus sama jama. Kuna pealtvaatajaid tuli staadionile meeletutes kogustes, siis politsei pani tänavad kinni. Bussid jäid toppama. Meedia bossid hakkasid alles peale mitme tigeda ajakirjaniku mölinat (mis sisaldas rohkem inetuid kui külbulikke sõnu) uut transpordi lahendust otsima. On ikka oinad. Me ei ole siin ei turistid, ega pealtvaatajad- ajakirjandus informeerib tervet maailma ja me peame saama oma tööd normaalselt teha!!!

Lõpuks jõudsin suusavahetusega sõidule pool tundi peale starti. See tähendas seda, et pidin päästma, mis päästa annab ning turvaliselt kõik eestlased pildile saada. Millegi põneva jaoks ei jätkunud aega ega julgust.

Peale suusavahetusega sõitu hakkas mu üks kaamera ERROR 01 näitama. Nimelt olid objektiivi kontaktid tolmused ning kaamera ja objektiiv ei saanud ühendust. Canoni service puhastas paari minutiga kontaktid ja kõik toimis kenasti.

Tuju oli kehva ning justnagu kiuste väänasin pressi keskusesse joostes hüppeliigest. Faking norrakatel on pappi nagu muda ja kõik asjad on maailma kõige kallimad aga teed on lund ja jääd ja auke täis- uskumatu! Igatahes, surusin hambad risti ja lonkasin edasi. Töö vajab ju tegemist. Homme hommikul paistab kui hull asi on. Loodame parimat.

Sita päeva lõpetuseks mõtlesin suusahüppe tiimi võistlust pildistada. Seda selleks, et äkki joppab ning saan blogisse midagigi postitada. Idee oli siis kukkumisi noolida, sest kõik muu on justkui tehtud.

Sättisin ennast mugavalt sisse ja hakkasin maanduvaid hüppajaid sihtima. Poolteist tundi ei juhtunud midagi. Mul ei olnud enne nelja viimast hüpet mitte ainsatki pilti (olin konkreetselt kukkumise peal väljas, seega muu mind ei huvitanud). Kuid siis nagu valatult tuli sakslane Severin Freund ja pani käna.. Mina tulistasin halastamatult nagu homset poleks:


(klikka pildil, et normaalselt pilti näha)











Need on hetked, kus tipp taseme kaamerad tulevad kasuks. Kukkumine kestis umbes 3-4 sekundit ning mina sain sellest umbes 40-50 korralikku kaadrit. Canon Eos 1d mark IV puhver on piisavalt suur, et minu 25mb RAW failid kiiresti endasse mahutada, eelmise Canoni lipulaeva mark III-ga oleks 20kaadri peal puhver täis saanud ja tähtsad hetked maha magatud. Mingi junn kaamera oleks mulle andnud hetkest ehk 10-12 kaadrit, millest kaks oleks teravad olnud.

Paljud ütleksid, et näe, Martinsonil jälle joppas, sai kukkumise peale. Aga õnn soosib tugevaid.. Blogi lugejad kindlasti te mõistate;)

No comments:

Post a Comment