Minu karp jäi lahti.. Reutersi üks parimaid Kai Pfaffenbach.
Thursday, February 26, 2009
STOPP!!!
...enne ei tohi ühtegi kehaosa liigutada (ega hingata), kui käite Kai Pfaffenbchi kodulehel.
Musketärinna!
Nädalat paar tagasi oli tarvis Õhtulehele vehklejat Erika Kirpput pildistada. No big deal, valgus+ideed+kompa= korralik seeria.
Kokkuvõttes läks kõik veel pareminigi. Neiu oli väga "fotogeeniline." Tegi täpselt seda, mida vaja. Võta ja vajuta!
Mult on mitu korda küsitud sellest seeriast rohkem pilte- siin nad on.
Wednesday, February 25, 2009
10. päev (vist): PÄIKEEEEEE!!!!!!!
Polaarpilvisusega kaetud Liberec sai täna vahva korralduse eest kiita: hõbedaste vatitupsude vahelt hakkas sirama päike! Üllas, fenomenaalne, suurejooneline, erakordne hetk kestis lausa terve tunni ja minutit paar pealegi. Meel läks rõõmsaks, pea hakkas tööle, näpp vormistas.. ja toredaid pilte tuli kui Liberecis lund.
(Suurmeister Veerpalu ja kogu tänase kompoti võitja Ole Vigan Hattestadi jalad)
(Kepikonstruktsioon suusavahetuses)
(Susserdamine suusavahetusalas)
(Kadunuke pilvepervel)
(Täna oli taevas sinine ja lumi valge- nagu omal ajal!)
Tuesday, February 24, 2009
Libereci surnuaed
Tsehhimaa idaosas, Poola piiri ääres on surnuaed. Iga päev heidavad hinge kümned kannatanud. Keegi ei nukrutse. Surm on siinmail loomulik. Võijaid kantakse kilbil ja ristideks on suusakepid...
Sunday, February 22, 2009
Tehke nägusid!
Olen pildistanud 4 päeva järjest suusatamist. Veerpalu siin, Veerpalu seal. Tuhiseb läbi lume, mäest üles, mäest alla.. Vasakule paremale. Kaua võib!?
Pildid, mis on illustreeriva tähendusega, ent midagi ei ütle. Mis ütleks??
Suures plaanis muhelev Andrus süstib lugejasse tunduvalt rohkem emotsioone, kui vahva suusapilt. Seega näod!
Täna hakkasingi üksipulgi (lahe sõna! Kaksipulgi, kolmipulgi..) nägudele keskenduma. Ka sõidupilte tegin terve ports, ent kaua seda blogi ikka loetakse, kui iga postitus on eelmisega äravahetamiseni sarnane.
Seega, näod..
Andruse sügav pilk peale suusavahetusega sõitu.
Lõpuks siis Rene Suurkaev, EPLi fotograafi paindlik nina (nagu meil kõigil)
Saturday, February 21, 2009
Rahu, ainult rahu, ütles Veerpalu ja võitis kulla..
Eilne päev oli mega! Nii mega, et õhtul ei jõudnud läpakat lahtigi teha. Voodi ja keha kokkupuutul reageeris aju ning pilt tuli ette alles hommikul kell 10. Nüüd siis see, mida eile ei jõudnud kirjeldada.
Mäletan oma esimesi suusavõistlusi. Pea oli laiali otsas, üldse ei teadnud, millal keegi kust mööda sõidab. Oma mehi ära ei tundnud, finishisse õigeks ajaks ei jõudnud.. oeh, olid ajad!
(Toimetuses pilte sirvides märkasin tihti, et olin mingit soomlast Veerpalu pähe pildistanud jnejne)
Et sellist jama ei tekiks, peab olema võistluseks plaan. (Alguses plaan A ja siis, plaan B- näiteks!). Kõik peaks olema kirjas, millal, kus, kes, on. Selleks, et võistlust korralikult kajastada, peab kõik selge olema ja rahu majas. (Slow is smooth and smooth is fast!)
Liberec, 15 km klassikat,
Start: 13.oo. (Rehemaa 13.16,5/Mae 13.18/Veerpalu 13.18,5)
Kes: Rehemaa no 33/Mae 35/Veerpalu 36. (Tunnen neid nii sammu, kombinesooni, mütsi, jne järgi, ent ikka kirjutan numbrid pastakaga käe peale- you never know!)
Kus: 1- laskumine, tõus. 2- finishisirge 3- viimane tõus, Alaver. 4-finish.
Taust: finishisirgel eesti fännid, viimasel tõusul Alaver, esimesel laskumisel palju rahvast.
Info: raadiosaatja ühendus ajakirjanikuga (Igas vaheaja punktis inf, kes juhib, paljuga, mitmendad meie mehed on, kui kaugel nad on, millal nad minuni jõuavad, kuidas neil suusk libiseb ja mis tulemust neist oodata võib)
Skeem:
Tulemus,
1. positsioonist laskumisel:
1. Positsioonist tõusul:
2. positsioonist (info, et staadionil on suur hunnik Eesti fänne):
3. positsioonist (info, et Alaver on viimasel tõusul)
4. positsioonist:
Ja tänu Veerpalu supersõidule sain õhtul pildistada ka viiendast kohast:
Kõik info oli olemas, seega oli teada, mida ja kus pildistada ning kokkuvõttes ei tekkinud probleeme- töö tehtud/hea olla!
Thursday, February 19, 2009
4 Päev Liberecis: põhiala "ilmateatesõit"
"Hey, who's the boss in here?"
"Which boss?"
"The boss who manages wheather- I wanna see this guy!"
(Reutersi fotograafi ja suusahüppemäe turvamehe vaheline vestlus.)
Hommik algas Veerpalu ja Mae treeninguga, läks edasi naiste 10km klassikasõiduga ning lõppes kahevõistlejate 10km vabatehnikasõiduga.. Vähemalt pidanuks lõppema.
Eesti poiss Kail Piho rikkus eesti meedia plaanid ja sõitis väga hea aja (+29,9 ehk 4 meetrit suusahüppemäel). Seega pidimegi õhtul veel hüppemäele minema. Mine kuradit tea, äkki joppab medaligi.
Ilm mäel oli väga lumine ning kiskus iga sekundiga halvemaks. Võistlus katkestati. Esialgu hakkasin ilmataati kiruma, ent siis hakkas igav..
... pärast hoopis tänasin teda.
"Pray for bad weather!" Joe Mcnally
Wednesday, February 18, 2009
Liberec, 3päev aka. rõõmus päev
Keda on parem vaadata, kas mehi või naisi? Naisi!
Keda on parem pildistada? Jälle naisi!
Miks??
Sport on üldiselt siiski meeste pärusmaa. Seda, et naised peale kõige ka tõstmise, maadlemise ja suusahüpetega tegelevad ei tähenda suurt miskit. Meeste sporti vaadatakse üldiselt rohkem.
Mehed on spordis tuntumad- nende ümber on rohkem meediat. Mida rohkem ajakirjanikke/fotograafe neil sabas ripub, seda kiiremini ja rohkem kogu see meedia neil kopa ette viskab. Üks hetk neid enam ei huvita, kas neist saadi head kaadrid, head tsitaadid, hea lugu väljaandesse.
Naistega on teine lugu. Eriti naistega, kes tegelevad alaga, milles maailmameistreid veel ei ole...
Naiste suusahüppe esimesed MM medalid jagatakse välja sel reedel. Seega ei ole ajakirjandus õrnema soo esindajatele veel "mentaalseid meediahäired" tekitanud. Nad on rõõmsad, naeratavad alatasa reklaamides oma ala, vastavad igale ajakirjanikule ning tulevad vastu igale fotograafi soovile... Mida veel tahta??
Vaadake ise!
(Tegelik põhjus, miks on naisi parem pildistada lihtne: mehed on rõvedad ja karvased ja naised on ilusad ja neil on ilusaid asju, mida meestel pole..
..näiteks kõrvarõngad!)
Tuesday, February 17, 2009
Liberec, 2. päev: Loll ilm ja surmahirm.
Tänane päev oli nõme. Hommik oli päikseline ja lumetu, päeval kadus päike, tuli lumi ja tuul. Ilm on nii kiiresti vahelduv, et suusahüppe treeninguid kokkuvõttes ei toimunudki.
"The wind is now fine, but we have to postphone the training session due to snow. Come here in summer- then there is no problems!" Suusahüppe pressisheffi pirn.
Päeva räigeim moment..
Jõudsime Ještěd'i suusahüppe kompleksi pressikeskusesse tunnikene enne naiste suusahüppe treeningu algust. Pool tundi nina nokkimist ning ametlik fotograafide "kantseldaja" küsis, et kes tahab hüppemäe torni minna. Kaasa võib tulla 6 inimest ning stardime 2min pärast. Haakisin end kohe teemasse. Mõtlemisaega ei antud.
Kahju, et ei antud... Olingi ainsana tõstukijärjekorras SUUURE fotokotiga, kahe kaameraga ja õlal oli veel 400mm 5,5kilone objektiiv. Tsahhtsahh lendasid teised fototüübid tõstukile.. Lendasin minagi (kindlasti mitte tsahhtsahh).
Sõit kestis 3 pingelist minutit. 20m kõrgusel õhus õõtsudes, kramplikult fotokotist, kahest kaamerast ja suurest objektiivist kinni hoides ei ole reis kõikse mõnusam.
Mõtted hakkavad liikuma majanduskriisi suunas. Ehk- kumb on väärtuslikum, kas minu elu või fotovarustus. Fotokama väärtus oli hetkel 370 000 krooni. Kumba oleks õhtuleht nõus ennem ohverdama, kas selles väärtuses fototehnikat või mind. Fotograafi võib ju uue võtta aga tehnika, kurat, on kole kallis... Mõtlen siiani...
Ainult suusapaariga oleks minagi ludinal üles sahisenud, ent 25 kilose ja 370 000 kroonise ripneva fotokamaga on asi keerulisem!
Monday, February 16, 2009
"Show'em, that you're still alive!"
Tõsi, elus oleme. Käed jalad otsas. Akreditsioon tehtud, kaelakaart olemas, presspack käes, hotell olemas, wifi tellitud, kõht täis, hea olla. Mis sa hing veel ihkad... (Tsehhis)
Pressikeskus on hea ja avar (1000 ajakirjanikku/fotograafi mahutav). WiFi lõhn on üleval ning saiakesed ning kuum kohv on ka täiesti olemas.
(Koolist külge jäänud harjumus.. end alati tagaritta sokutada)
Subscribe to:
Posts (Atom)