Tänane päev oli nõme. Hommik oli päikseline ja lumetu, päeval kadus päike, tuli lumi ja tuul. Ilm on nii kiiresti vahelduv, et suusahüppe treeninguid kokkuvõttes ei toimunudki.
Ještědi suusahüppe mägi kell 16.20
"The wind is now fine, but we have to postphone the training session due to snow. Come here in summer- then there is no problems!" Suusahüppe pressisheffi pirn.
Päeva räigeim moment..
Jõudsime Ještěd'i suusahüppe kompleksi pressikeskusesse tunnikene enne naiste suusahüppe treeningu algust. Pool tundi nina nokkimist ning ametlik fotograafide "kantseldaja" küsis, et kes tahab hüppemäe torni minna. Kaasa võib tulla 6 inimest ning stardime 2min pärast. Haakisin end kohe teemasse. Mõtlemisaega ei antud.
Kahju, et ei antud... Olingi ainsana tõstukijärjekorras SUUURE fotokotiga, kahe kaameraga ja õlal oli veel 400mm 5,5kilone objektiiv. Tsahhtsahh lendasid teised fototüübid tõstukile.. Lendasin minagi (kindlasti mitte tsahhtsahh).
Sõit kestis 3 pingelist minutit. 20m kõrgusel õhus õõtsudes, kramplikult fotokotist, kahest kaamerast ja suurest objektiivist kinni hoides ei ole reis kõikse mõnusam.
Mõtted hakkavad liikuma majanduskriisi suunas. Ehk- kumb on väärtuslikum, kas minu elu või fotovarustus. Fotokama väärtus oli hetkel 370 000 krooni. Kumba oleks õhtuleht nõus ennem ohverdama, kas selles väärtuses fototehnikat või mind. Fotograafi võib ju uue võtta aga tehnika, kurat, on kole kallis... Mõtlen siiani...
Ainult suusapaariga oleks minagi ludinal üles sahisenud, ent 25 kilose ja 370 000 kroonise ripneva fotokamaga on asi keerulisem!
Räägib mees, kes on kraana otsas pildistamas käinud.
ReplyDelete