Austraaliast üldiselt 1

Kuna fototööd koguneb aeg ajalt, siis kirjeldan tühjematel aegadel veidi Austraaliat üldisemalt. Viimasel ajal on olnud rohkem vaba aega ning selle sisustamiseks ostsin endale surfilaua. Kui fototööd ei ole ja ehitus (mida arvete maksmiseks ikka mõnikord tegema pean) seisab, käin laintes hullamas.

(Minu uus iseenda poolt renoveeritud sõber)

Võtakski pikema teemana peatükkide kaupa Austraalia elu ette. Tegu on järjejutuga. Esimene osa:


TRANSPORT

Autoga linna südamesse sõitmiseks peab ületama tolli, kus kasseeriakse mõnnalt kuskil 5 daala. Enamustel autodel on mingid jublakad, mis iseenesest raha tollis maksavad. Seega peatumist otseselt maksmiseks ei ole.

Kuna kesklinnas parkida on kallis ja kohti ei ole, lähenetakse keskusele (kutsutakse CBD ehk Central Business District) metrooga. Sydneys on väga hästi toimiv metroo võrgustik. Minusugune oigen (tainas ehk taigen, oinas ehk oigen) sai paari nädalaga pihta kogu skeemile. Rongid on peamiselt kolmekordsed ja liiguvad tihti. Pilet maksab erinavete tsoonide vahel liigeldes vastavalt umbes 5-8 doltsi edasi tagasi.

Bussid liiguvad ka aga neid kasutatakse siis, kui rong ei lävi. Kesklinnas on ka huvitav asjandus nagu monorail rong, mis kujutab endast toru peal sõitvat trammi, mis hõljub kesklinnas inimeste peadekohal. Pole sõitnud, rohkem ei tea.

(Kodu ukse eest sõidab selline jurakas läbi)

Taksod on sama odavad kui eestis ning jõeäärsetesse paikadesse (peamisel Manly, mis on kuulus surfikoht) pääseb ferry/laevaga. Kõigele on üldiselt mõeldud ning süsteem on loogiline ja kiire. Soovitaks Tallinnalegi metrood kaevama hakata (kaua sa viitsid Viimsist kesklinna 40minti jukerdada)

(Will you Ferry me?)

Backpackeri nipp! Kiirematel hommikutel ei viitsi mõnikord piletit osta ning surun end metroo väravatest läbi. Teine võimalus on läbida väravad vahetult kellegi taga (Sydney on gay pealinn, seega liiga lähedale ei soovitaks minna). Kontrolle pole poole aasta jooksul näinud, seega aeg-ajalt võib riskida (trahv 200$).

POED

Poodisisi on oksendamiseni. Inimestel on raha igasugu lollusid osta, seega toimivad siin igasugu imelikud väikepoed. Buduaarikesi ja kohvikuid on kõik kohad täis. Suuremad ketid on Coles ja Woolworth (säästukas), 7-eleven (R-Kiosk), Dick Smith (Click, Euronics), K-mart (maksimarket). Süüa saab miljardist erinevast restoranist ning rämpstoitu on ka lõpmatuseni: McDonalds, Hungry Jacks (Burger King), KFC, Dominoes (pitsa) jne. Mõnusad asjad on vuntsidega mehikeste kebabid ja tšainiinlaste nuudli ja sušhi kohad, mis on alati ööläbi lahti. Põhilised kliendid haaravad toidu peale pidutsemist kodupoole kõmpides.

Backpackeri nõks! Peale kella viit müüakse metroo söögikohtades staff poole hinnaga ära, seega saab karbtäie sushit/nuudleid umbes 4doltsiga kätte.

SPORT

Austraalia on spordihull. Kõige tähtsam on neil rugby ja kricket. Randades ja parkides on sellidel alati rugby pallid kaasas. Loobivad neid eurooplasele suht arusaamatu loogika järgi. Lisaks mängitakse aina enam ja enam jalgpalli ning kossu. Austraalia suuruse tõttu on siin tegelikult kõik spordialad esindatud. Isegi jäähoki ja murdmaa suusatamine. Naiste levinuim sport on netball, mis on korvpall ilma põrgatamiseta ja ilma korvilauata. Vabaaja põhiline teema on surf, kus iga paari kuu tagant mõni sell härra hai poolt ära nahistatakse. Loomulik kadu.



Vabaaja sportimisvõimalusi on piisavalt. Kesklinnaski on parke ja riiklike tasuta spordiväljakuid. Ise olen käinud parkides jooksmas ja vabaõhu jõusaalides harjutusi tegemas. Seda kõike muidugi peale pooltteist tundi korvpalli mängimist. Kossuplats on alati tegelasi täis ning platsi ääres kaua tolknema ei pea. Tase on ütlemata stabiilne (välja arvatud üks kord, kui pidin katma neegrit, kes soojendusel 360kraadise dongi virutas ning mängus sai pm tema munanditega piki pead, kui too üle minu palli pealt surus, peale mängu tegi sell 15minutit kätekõverdusi… Järjest!)

(Tiger Woodsilt õpitu sai kohe Moore Parkis järele testitud. Eesti 1996 aasta golfi meistreid pole siin näha olnud.... Tavalisi habemikke ikka leidub.. )

(Teisi Eesti meistreid korvpallis pole Sydney väljakutel kohanud:D)

Backpackeri nõks! Jalgpalli või kossu mängivasse seltskonda saab alati sujuvalt sisse. Kes tennist või muud sporti, mille eest maksma peab (tennis 20$ tund AUS Openi väljakutega sarnasel kattel) tahab teha, võib alati ennast studentiks või backpackeriks nimetada. -20% automaatselt. Kes pole rikas peab olema kaval.

Lõpetuseks. Tüdruku vanemad saatsid talle 4kg Eesti komme. Eks ta annab neid jaopärast mulle ka, ent siit kerge vihje enda vanematele...

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Eelmine nädal maandus postkasti mail koos töö brief'iga. New South Walesi noorte Netballi (ei oska Eesti keelset vastet leida) hooaja eelvõistluse pildistamine. Siin on üldse kõik asjad süsteemsemad. Kui fotograaf peab midagi pildistama, siis saadetakse üldsiselt pdf fail, kus on kirjas kogu info. See välistab lollid kõned ja unustamised. Soovitan sellist lähenemist!

(Brief)

Ega ma netballist midagi ei teadnud, kuigi see on Austraalia enimängitud pallimäng naiste seas. Seega oli asi huvitav. Uurisin enne mänge netist nii palju kui aega oli ja kokkuvõttes lendasin laupäeva hommikul Sydney Olympic Parki suhteliselt külmalt peale.

Esiteks pildistasin NSW U17 ja U19 tiimide kõiki mängijaid ning tegin tiimi pildid. Tibidel oli sisse õpitud modellinaeratus automatiseeritud. Töö oli lihtne.

Tehnilisest küljest soovitan sellistel puhkudel õue kolida ja leida mingisugune neutraalne taust. Hoiduda otsesest päikese valgusest ning olemasoleva valguse järgi säritada tibi -1EV alasärisse. Siis lisada üks välgupoiss (vihmavarjuga või muu valgusallikat suurendava asjandusega) eest. Ja teine välgupoiss kuskilt tagant, et eristada objekt taustast. Välkude tugevused panna tunnetuse järgi.

(Tean, et käed on imelikult ära lõigatud aga rinnatähistuse alumine äär pidi olema maksimaalselt pildil. Kästud- tehtud!)

Hiljem saali minnes sain kreepsu: "tere tulemast Tartu Ülikooli/Mesikäpa/TTÜ/Kalevi/Tallinna/Lasnamäe spordihalli!" Tänu Eesti kehvades saalides pildistamisel õptitule sain õnneks üli pimedas (1/250sek, f2.8, iso1600) hallis kaadrid kätte.

Esiteks pildistasin RAW faili, meelega -1EV alasärisse. Teadsin, et hiljem saan raw failis info tagasi tuua. Teiseks pildistasin laiema nurgaga kui tavaliselt. Mida lühem fokaalkaugus, seda lihtsam pilti mitte ära väristada. Kolmandaks keskendusin rohkem detailidele ja emotsioonidele, mis kiiret säri ei vaja.

Peale mängu paluti mul pildistada võistkondade kodulehele reklaam nägu, kelleks oli rõõmus plikatirts. Teepeal võtsin ühelt laualt valge lina ning pildistasin tirtsu vastu päikest, laualina peegeldina kasutades.

Naasin saalist teadmatuses. Kas mu töö oli üldse rahuldav või on standardid teised/kõrgemad. Mõned tunnid hiljem helises telefon. "Ma tavaliselt ei ütle seda fotograafidele.... Aga su pildid on superhead! Teised toovad meile hunniku actionit (mida tegelikult ei ole võimalik selles saalis hästi pildistada), sinul on värvi ja värskust. Kindlasti tellime sind järgmine kord ka! Aitäh!"

Lisaks sain kätte rugby liiga aasta akrediteeringu. Kisub põnevaks.

Kõik sai Korda!

Australian Masters Brisbane'is ei tootnud nõnda vahvat pildimaterjali kui Australian Open Melbournis. Royal Melbournis Openil olin mina SMP ainus fotograaf. Seega ei pidanud ma Scoti traspordile lootma, ega kellegagi arvestama. Tulin, mil tahtsin, tegin, mis tahtsin.

Võistlus algas probleemiga. Nimelt polnud mul pikka tele-objektiivi. Nikon oli enda oma juba välja laenanud, seega tuli hakkama saada 1kaamera ning 16-35, 35-70 ja 70-200mm objektiiviga.

Jama seisneb selles, et pisemate torude puhul ei jää taust nii udune/pehme. Kui 400mm toruga jääb kõik koguaeg ilus puhas (tausta jura on piisavalt udune), siis väiksematega peab taustale eriti mõtlema. Teiseks pääseb golfarile piisavalt lähedale vaid avalöögil. Alguses tundsin end alasti, ent aja möödudes avastasin piiramatu vabaduse- mul oli rohkem tausta!

Esimesel päeval saabusin võistluspaika 2 tundi varem, ehk kell 5 hommikul (äratus pool 4). Tähed särasid ja kuu valguses hakkasid saabuma esimesed golfarid. Ei Getty ega teised agentuuri tegelased nii varakult ilmuda ei viitsinud. Sellest neile ja kõigile laiskadele õppetund:

Suurim rõhk pildistamisel tasub seega alati panna varahommikule ja õhtule kui päike on madalal. Päise päeva (koleda valguse) ajal istusin ma meediakeskuses, töötlesin hommikust materjali ja krõbistasin nosinaid. Võtsin ühesõnaga rahulikult.

Võistlus ise oli ulmeliselt põnev. Mängiti 4 päeva ning võiduvõimalusega läks viimasele päevale 5-6 naist. Arvestasin võimalike üllatustega (kuigi nagu lõpus selgus, siis mitte piisavalt) ning pildistasin esimest kaheksat naist. Liider Jessica Korda (-7lööki) pidas vastu viimaste radadeni. Siis tegi mitmel rajal järjest bogey ning langes pingereas -2 ga kaheksandaks.

Viimasel rajal said uued liidrid (mõlemal -4) korealased greenile hästi pihta. Kõigepealt oli võimalus Hee Kyung Seo-l meetri pealt pall auku veeretada ning tõenäoliselt turniir võita. Seo lõi löögi, mille minagi lööks 100st 100 sisse, mööda. Nüüd oli võimalus So Yeon Ryu ühe meetri pealt pall sisse veeretada ning võita turniir ning 1,3miljonit AUS dollarit. Ent temagi vääratas. Uskumatu!

(Keeras august välja.)

(Teine miljoni dollari löök)

Jessica Korda tegi viimasel rajal birdy ning sellega selgus karm tõsiasi, et kuus naist lõpetasid tulemusega -3. Seega mängitakse play-off. Kehv asja juures oli see, et kuuest naisest pooled olid keskmikud, kes kobistasid end play-offi ning kellest mul mängupilte ei olnud. Kiskus jamaks. Lootsin Jessica Kordale, keda olin algusest peale rohkem pildistanud.

(Jessica valmistumas avalöögiks)

(Jessica golfikoti karvikud)

(Jessica fistbump caddiega)

Play-offil mängitakse 18ndat rada nii kaua kuni selgub võitja. Suure pinge tõttu suutsid paari meetri pealt mööda lüüa maailma parimad naisgolfarid. Esimene kord võitjat ei selgunud. Kõik läbisid raja 4 löögiga.

(Kolmas miljoni dollari putt)

(Neljas miljoni dollari putt...)

Teisel korral suutis rongi alt pääsenud ameeriklane Jessica Korda (kellest mul OLI trobikond mõnusaid kaadreid) 5-6meetri pealt ülikeerulisest kohast palli sisse putata ning võitis turniiri. JESS!!

Kuna mina pidin lühikese toru tõttu mõtlema taustale, siis asusin teistest fotograafidest eemal ning sain ainsana pildile lõpukarje (seda muidugi koos Royal Melbourni klubihoone ja inimestega). Kõik sai ikkagi KORDA!

(Thanks Jessica!)

Jälle suur samm edasi (Koos piltidega loomaaiast)

Viimased paar päeva olen puhkust nautinud. Käisin esimest korda surfamist proovimas. Lained on siin 2-3m kanti ja loopisid mind kuis ise tahtsid. Surf on väga vinge värk, ent järgmisel päeval olin nagu vana mees. Kõik kohad olid ära hõõrutud ning sinised. Liigutada oli valus.

(Kuna surfilaud on vahast kare, siis esimesed sõidud ilma särgita jätsid suured punased jäljed kõhule. Hiljem olin targem. )

Loomaaias nägin lõpuks ära eukalüpti uimased koaalad, kes uimerdasid aeg luubis, ent olid väga naljakad ja pehmed. Kängurudega sai ka tsillida. Nad on mõnusa olemisega ja tükivad ise inimestele ligi. Lisaks nägin ära müstilise vombati, kelle olemasolus enne sügavalt kahtlesin. Tasmaania kurat, dingo, soolavee krokidill (5m) ja igasugu linnud olid ka toredad. (pildid tulevad hiljem)

Puhkuse teenisin ära, sest tegin naiste Australian Mastersil väga head tööd. Kogu seltskond oli väga rahul. Kõigele lisaks ilmus minu pilt Courier Mail ajalehes, mis on Queenslandi üks suurimaid lehti olgugi, et neil oli oma fotograaf võistlust pildistamas. Kuidas see kõik juhtus!?

Nelja päevane Ladies Masters toimus Royal Pines golfiklubis. Minu peamine ülesanne oli Hollandi fotoagentuurile (kellega SMP koostööd teeb) Euroopa mängijaid ja liidreid pildistada.

Kolmandal päeval tiksusin mitmendat rada Christel Boeljoni ja So Yeon Ryuga, kes olid ühed liidritest. Kuna minu stiil/ülesanne oli leida alati midagi lahedat, siis tihti olin kuskil võsas või mäe otsas ronimas. Märkasin, et Boeljon tundis mu tegevuse vastu huvi (vaatas enda taha, kui ma pildistasin, et näha, mis tausta ma taga ajan jne..)

(Boeljon, kõrkjad ja mina kõhuli maas..)

Kümnenda raja avalöögil pildistasin neid tagantpoolt, rahva seast. Kohe peale lööki panin mootori täiega tööle ning sekundi murdosa jooksul lendasid raja korravalvurid mu juurde. Nonii, et nüüd lendad küll võistluselt välja ja et mis sul üldse arus oli, mis sa siin häirid golfareid jnejne. Mille peale astub teemasse Boeljon ning ütleb turvajatele, et ma pildistasin peale lööki ning mul on meedia silt kaelas, tegin kõik õigesti. Mehed tõmmake tagasi!

(Löök ja klõps..)

Järgmisel rajal tuli Boeljon minu juurde ja rääkisime paar sõna turvameeste teemal. Tänasin teda ja ta vabandas, et pidin sellist lollust kannatama.

Viimasele päevale läksid Boeljon ja Ryu liidritena. Boeljon oli ainuliider Ryust 4 lööki taga. Pildistasin neid algusest peale ning Boeljon sai viimaseks rajaks Ryuga skoori viiki. 18ndal rajal (par 5) ei saanud Ryu greenile korralikult pilhta ning Boeljon oli 2löögiga august 6-7m kaugusel. Uskumatult pingelise hetkel Boeljon ei vääratanud ning võitis viimase raja birdy-ga turniiri..

Peale tseremooniat ei olnud kahtlustki, et Boeljon saaks keelduda minu kiirest eksklusiiv fotosessioonist karikaga. Viisimegi ta radade vahel ühte ilusasse kohta, Scott hoidis (esimest korda elus kedagi assisteerides) peegeldit (mis oli tegelikult seinalt maha kistud reklaamplakat) ja pildistasime mõned minutid. Pilt sai täieliku aplausi osaliseks. Pool pressikeskust jooksis minu läpaka taha seda vaatama. Järgmisel päeval oli pilt suurelt Courier Maili spordiküljel. Hollandi agentuur kiitis ainuisikuliselt minu tööd, lootes mu pilte näha ka Australian Openilt Melbournis.

Hetkel istungi lennujaamas. Esimesest lennust jäin maha. Teise lennu puhul pidin monopodi pärast uuesti tsekk inni minema. Ühesõnaga igavene jant. Ent ärevus on kergelt sees, kuna homme hakkab Australian Open naiste golf, kus mina olen SMP ainus fotograaf…

(TÕESTUS! Vombat eksisteerib!!)


(Eukalüpti narkomaanid)


(Tasmaania Kurat)


(Kes hüppab kõrgemale, kas mina või känguru? Vastus: mina, sest kängurud ei hüpanudki!)