Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Eelmine nädal maandus postkasti mail koos töö brief'iga. New South Walesi noorte Netballi (ei oska Eesti keelset vastet leida) hooaja eelvõistluse pildistamine. Siin on üldse kõik asjad süsteemsemad. Kui fotograaf peab midagi pildistama, siis saadetakse üldsiselt pdf fail, kus on kirjas kogu info. See välistab lollid kõned ja unustamised. Soovitan sellist lähenemist!

(Brief)

Ega ma netballist midagi ei teadnud, kuigi see on Austraalia enimängitud pallimäng naiste seas. Seega oli asi huvitav. Uurisin enne mänge netist nii palju kui aega oli ja kokkuvõttes lendasin laupäeva hommikul Sydney Olympic Parki suhteliselt külmalt peale.

Esiteks pildistasin NSW U17 ja U19 tiimide kõiki mängijaid ning tegin tiimi pildid. Tibidel oli sisse õpitud modellinaeratus automatiseeritud. Töö oli lihtne.

Tehnilisest küljest soovitan sellistel puhkudel õue kolida ja leida mingisugune neutraalne taust. Hoiduda otsesest päikese valgusest ning olemasoleva valguse järgi säritada tibi -1EV alasärisse. Siis lisada üks välgupoiss (vihmavarjuga või muu valgusallikat suurendava asjandusega) eest. Ja teine välgupoiss kuskilt tagant, et eristada objekt taustast. Välkude tugevused panna tunnetuse järgi.

(Tean, et käed on imelikult ära lõigatud aga rinnatähistuse alumine äär pidi olema maksimaalselt pildil. Kästud- tehtud!)

Hiljem saali minnes sain kreepsu: "tere tulemast Tartu Ülikooli/Mesikäpa/TTÜ/Kalevi/Tallinna/Lasnamäe spordihalli!" Tänu Eesti kehvades saalides pildistamisel õptitule sain õnneks üli pimedas (1/250sek, f2.8, iso1600) hallis kaadrid kätte.

Esiteks pildistasin RAW faili, meelega -1EV alasärisse. Teadsin, et hiljem saan raw failis info tagasi tuua. Teiseks pildistasin laiema nurgaga kui tavaliselt. Mida lühem fokaalkaugus, seda lihtsam pilti mitte ära väristada. Kolmandaks keskendusin rohkem detailidele ja emotsioonidele, mis kiiret säri ei vaja.

Peale mängu paluti mul pildistada võistkondade kodulehele reklaam nägu, kelleks oli rõõmus plikatirts. Teepeal võtsin ühelt laualt valge lina ning pildistasin tirtsu vastu päikest, laualina peegeldina kasutades.

Naasin saalist teadmatuses. Kas mu töö oli üldse rahuldav või on standardid teised/kõrgemad. Mõned tunnid hiljem helises telefon. "Ma tavaliselt ei ütle seda fotograafidele.... Aga su pildid on superhead! Teised toovad meile hunniku actionit (mida tegelikult ei ole võimalik selles saalis hästi pildistada), sinul on värvi ja värskust. Kindlasti tellime sind järgmine kord ka! Aitäh!"

Lisaks sain kätte rugby liiga aasta akrediteeringu. Kisub põnevaks.