Üks kahest prantslasest toanaabrist norskab. Tuld põlema panemata olen paari minutiga hostelist väljas.
Kui tänavapesu autot näen, olen 6.10 saabuvale rongile hilinemas. Siin töötab kõik nagu kellvärk! Tõstan tempot. Keegi siin tänaval ei kõnni nii kiiresti. Sydney suurimal peotänaval lõppevad kräud päikesega- hetkel on veel pime.
Üle Horbour Bridge silla sõites ei viitsi enam ooperimaja poole vaadata, sest Grishami krimka hakkab lõpule jõudma. "Kodust" tööni on 5 lehekülge. Alguses oli kolm, ent nüüd loen ingliskeelt vurinal. Lehekülje voltimine järjehoidjaks tähendab, et olen kohal.
Heleroheliste vestide vahel siiberdades jõuan avaramale tänavale. Viie minuti pärast on minulgi vest. Ja kindad. Ja esialgu kohutavalt raske.
Maja, mida ehitame on kaheteist korteriga. Ülemised korterid on täiesti valmis ja miljoni dollari eest täiesti saadaval. Mina vaatan neid kortereid teise pilguga. "Kes see kurat poriste saabastega uhiuuel vaibal on käkerdanud?", torman harja järele.
Tegelikult tunnen elektrikutele, pahteldajatele, torumeestele kaasa. Olgugi, et nad saavad minu 22dollarisest tunnipalgast rohkem, on nende töö igavam. Mina saan kodumasinaid tubadesse tassida, koridore puhastada, lilli kasta ja inglise keelt harjutada. Seda kõike mingisuguse vastutuseta. Olen täiesti tavaline, porine, tahmane, kinnaste ja vestiga abitööline Sydney ääreala ehitusobjektil.
Sõna "aeg" ja "töö" on saanud täiesti teise tähenduse. Viimase hetke kolmesed ja väravad ei seostu enam minuga. Minu aeg kestab hommikul seitsmest, kõigepealt esimese, siis teise pausini. Kolmas paus algab 15.30. Siis olen järgmise hommikuni vaba.
Esmane ärevus on möödas. Tean, mida teha relaka, jackhammeri ja parempoolse rooliga "juudiga" ning nüüd teavad seda ka teised. Moto mida kiiremini sa töötad, seda kiiremini aeg lendab, minu puhul toimib. Minust peetakse ehitusel lugu. Kuu lõpus juhatasin juba uuemaid tulijaid.
Seltskond on kirev. Kümnepealises meistrimeeste pundis on liibanonlased, kreeklased, sakslased, slovaklane, grusiin ja eestlane. Eestlast hinnatakse tema töömoraali ja inglise keele oskuse pärast. Mida rohkem ma siin töötan, seda asjalikumaks ma hakkan. "Hey, Jossef, can you please chop the mesh with grinder and add it to the ute next to the cherrypicker?" Kulmudel tolmu pühkides vastas: "Sure can!"
Seierid on loiult-loiult tiksunud. Siiski on kell poole neljale lähenemas. Võtan oma töögraafiku lehed ning torman ülemisele korrusele. Relaka kärina järgi leian Gregi lõpuks üles ja pistan talle pastaka pihku: "Hi handsome dustface, gimme an autograph, will ya?".
Töötundidele alla kirjutanud, jääb Greg mõttesse: "Man, you are number one labourer, sad to loose you, but its good that you can move on and do what you love. Be a sports photographer..."
Surun Gregi tahmast kätt, jätan hüvasti ning suundun pooljooksuga metroo suunas, teades, et enam ma siia ei naase. Kuu ehitusel on lõpuks läbi. Teadmatuses ekslev, viimaseid penne lugev ebakindel eestlane on möödanik..
PS! Sorri mõttetute piltide pärast. Järgmine postitus on juba fototöö nr 2. Cheers;)
No comments:
Post a Comment