Nüüd kui oli selge, miks minna, tuli välja mõelda, kuhu minna. Peamised punktid, mille järgi valikut tegema hakkasin olid: keel, fotograafi nõudlus, ilm, viisade keerukus.
Esiteks nullisin ära riigid, kus ei räägitud inglise keelt. Saksa ja vene keelt vast pursiks kuidagi, ent asjal pole mõtet. Inglise keel on mul korralik ja ingliskeelsed riigid on mõnusad. Valikusse jäi Inglismaa, USA, Kanada, Austraalia. Kõik suured ja uhked, võimalustest pungil riigid.
Teiseks mõtlesin fotograafide olukorra peale nendes riikides. Ajakirjandus sai alguse Inglismaalt, seega kui sul peas halli karva ei ole, siis naljalt suurde mängu löögile ei pääse. Fotograafi kohad pärandatakse isadelt poegadele ja alles aastakümnete kogemuste järel. Lisaks on seal ilm ikka uskumatult lögane. Olen mitu korda käinud, elada seal ei tahaks.
Muudes riikides oli olukord muhedam..
Viisade probleem nullis ära USA. Tööloa saamine USAs on täielik jauram, lisaks on linnasid nii palju, et ei oskakski kohe valida, kuhu minna. Olen paar korda käinud, meeldib aga viisa pärast kriipsutasin USA ka maha!
Kanada on ülivinge riik! Soovitan kõigil sinna kiigata! Samas on Kanada ilm üsna sarnane Eestiga. Olenevalt piirkonnast on seal ikkagi sooja aega natsa liiga vähe ja terve elu suusatamist pildistada ei viitsiks..
Seega jäigi alles Austraalia. Riik, mis asub täiesti teisel pool maakera, riik, kus spetsialiste võetakse mõnusalt vastu ning riik, kus ilm on üldiselt mõnna. Lisaks on viisade värk loogiline ja lihtne. Linnaks valisin esialgu Sydney aga paari nädala pärast lähen kaen Melbourni, et kohtuda Getty Imagesi Australaasia bossi Stuart Hannaganiga.. Ma luban, et see blogi läheb varsti väga põnevaks, keep up, mates!
No comments:
Post a Comment