Kolmas töö: jalgealune on kindlustatud!

Kümmekond päeva pärast maratoni pildistamist uurisin, puurisin, susserdasin ja üldse viisin ennast asjadega kurssi. Leidsin ehitusel töö ning esmane pinge oli sellega maas. Tegin terve hunniku nimekaarte, mida uljalt kõikidele jagasin. Lisaks saatsin kõikidele maratoni pildistanud fotograafidele maile. Mailikuhjad maandusid pea kõikide Sydney fotograafide postkastidesse. Nimekamad vastajad olid Delly Carr, Tim Clayton ja Adam Pretty. Kõik andsid hüva nõu ning lubasid vajadusel minu teenuseid kasutada/reklaamida.
Helistasin ka Chrisi soovitusel Tito Antoniole, kellel on Austraalia suurim kuulsuste/paparatso/ürituste pildistamise agentuur Tito Media.
Tito ajas mulle kananaha ihule. Esialgu oli ta väga toriseva maneeriga. Ala, et kurat, kes sa oled? Mingi loll Eesti oinas, kes sittagi teha ei oska, selliseid olevat tal sadu. Kui ta küsis, mida teha oskan, vastasin, et pisut kõike. See vastus talle ei meeldinud. Lisasin, et olen 8aastat pidevalt kõike pildistanud ja see oli "icebreaker". This is what I like to hear, vastas ta ning küsis, mida homme õhtul teen.
Pikema jututa, määras ta mulle järgmiseks õhtuks kaks testpildistamist. Et siis selgub, mis mees ma olen. Luges sõnad peale, et mis ja kuidas pildistada ning nõudis kõikide piltide juurde inimeste nimesid. Seest tõmbas jahedaks, kuidas kurat see võimalik on, ent siiski olin koheselt pakkumisega päri.
Ülesanne oli pildistada inimesi ja melu kahel üritusel. Esimene oli kunstiauhinna (Paddington art prize) üleandmine Menziesi kunstigaleriis. Teine oli pärlitega tegeleva tippmoe firma Paspaley uue kollektsiooni esitus.
Kogusin end, viskasin vastostetud pintsaku üll ja asusin teele. Kuna ma mitte ühtegi kuulsat inimest Austraalias ei tunne, siis peale iga pildi tegemist, küsisin kõikidelt nimed ning panin need märkmikusse kirja. Alguses tundsin ennast väga ebakindlalt, ent austraallasest sõbralikumat inimest ei ole. Seega läks kõik väga libedalt.
Arvan, et küsisin nime ka Eesti mõistes näiteks Tanel Padarilt aga pold hullu. Mainisin kõikidele esimese asjana, et olen Ozzy rookie, kes ei jaga asjadest ööd ega mütsi, niiet aidake mind! Ja kõik aitasid!

Paddington Art Prize:

(Sorri, et pildid nii väikesed on aga siin on selle kopiraidiga koguaeg jamasid)

Paspaley New Collection Launch:

Kui eestlane muutub kaamerat nähes nähtamatuks, siis austraallane hakkab särama. Töö läks libedalt, inimesed olid sõbralikud ja laed olid valged, seega pildid olid ilusad. Südaööks olid kahe ürituse pildid valmis ja pingelangus metsik. Olin endaga väga rahul.
Järgmine hommik popsas mailboksi kiri Titolt pealkirjaga "Great photos, give me a call!" Rääkisime skaibi vahendusel umbes tunnikese. Tito kiitis pilte ning seletas mulle, mis variandid mul tema agentuuriga on. Põhimõtteliselt võtab ta mind kohe tööle, kui ma ise jah-sõna ütlen. Seega töö on mul siin olemas, ent ma veel ei tea milline.
Valida on Titomedia, SMPimagesi ja Getty vahel. Esimesena valiksin Getty, kui nad mind sooviksid. See selgub paari päeva pärast. Teisena valiksin SMPimagesi, mis on spordifoto agentuur, seega nö minule mõeldud. Ja kui kumbki neist esialgu mind ei vaja valiksin alustuseks Titomedia. Niikaua kuni asjad selguvad käime tüdrukuga niisama linnapeal pildistamas. Mina hoian kätt soojas ja tema täidab Feissbuuki, tõestamaks, et me ikka siin oleme!

Nädalavahetus on seljataga, pea on paks, seega loodan, et tekst väga longav ei ole. Varsti uued postitused. Cheers!