Must täpp valgel taustal..

Otepää suusarada oli vaikne. Tuuleiilid paitasid päikeselist lumekatet. Kell lõi kümnendat hommikutundi, ent suusatajatest polnud kippu ega kõppu. Ju on meie noorsportlastel suusatamine selge- harjutamine olevat ju nõrkadele.

Silmapiirilt paistab tume täpike, mis jõudsalt suureneb. Lumekrabinat on kuulda sadade meetrite tagant. Elegantse, ent rahuliku sammuga tuhiseb minu suunas ei keegi muu kui kahekordne olümpiavõitja Kristina. Lai naeratus näol, tervitab ja kingib pildistamiseks mõned minutid. "Kui teie olete minu sõbrad, olen mina teie sõber ka," väidab ta sõbralikult.

Peale väikest fotosessiooni, kaob ta jällegi metsa vahele. Neljakilomeetrise ringi läbimiseks kulub tal 15 minutit: "nagu tati peal sõidaks," kirub ta libisemistingimusi.

Päike teeb oma kõrgemaid ringe- kell on 12. Ainsa täpina, mis silmapiirilt suureneb, võitleb rajal ikka ainult Kristina. Teistest ei ole halli haisugi..

Road to Vancouver 2010...