Iga kord kui ma kuhugile spordisaali satun, kus triljardeid (triljon ja miljard ühes) kordi pildistanud olen, proovin alati leida midagi uut. Võrkpalli pildid võrgu kohalt on igavad. Nagu tordiga sünnipäevakaardid "Palju õnne sünnipäeva-ga!". Totter.
Seekord Selveri ja Pereleiva kohtumisel Tartu A le Coq'i spordihallis paistis küljeakendest päike. Ad astra! Terve esimese geimi tiksusin selle päikesetriibu ümber. Kokkuvõttes läks lehte pilt "Palju õnne sünnipäevaks!" pildiga aga ise olin vähemalt rahul. MIDAGIGI ERILIST made my day!
(Triip)
(..ja triibused)
Homme Rock - Cramo.. Ehk siis ultimate blogging hooaeg...
Kui võrkpallurina on minu märg uneneägu sellised pilt - http://cache.daylife.com/imageserve/02Fw7c54Mr20G/610x.jpg
ReplyDeleteTabatakse just see moment, kus lööja on täielikus väljasirutuses ja labakäsi on just palli peal. Siikohal võiks olla veel kõrval antenn, millegi järgi pannakse paika, kui kõrgele on hüpanud blokk ja kui kõrgelt suudab sellel hetkel oma käega lüüa ründaja (vihjeks, et kõvemad mehed löövad kõrgemalt, kui antenni tipp)- http://www.norceca.org/New_Folder%20Perdidos/Russian%20Block%20Too%20Much%20for%20USA%20Men.jpg
Ok, need on tõesti head kaadrid. Aga need on head kaadrid võrkpalluri või siis võrkpalli fänni jaoks. Olen isegi võrku toksinud ja näen nendes kaadrites seda kõrgust ja võimu, mida sinagi.
ReplyDeleteSamas on minu päikesetriibuga pildid fotograafide märg unenägu. Fotospetsiifika! Selles on loomingut ja visuaalsust, vähem kuiva tabamiskunsti ja mängu spetsiifikat.
Igapäevane lehelugeja ei leia sellistes spetsiifilistel fotodel, nagu sinu ja minu "märjad unenäod" midagi erilist. Selles mõttes ongi perfektset pilti väga raske teha.
Tänud asjaliku kommentaari eest!
See on väga hea kui mõni fotograaf püüab midagi teistmoodi teha.
ReplyDelete