Sellega on asi sedapsi, et kui valgus on kehv (ehk siseruumides 95%) siis peaks võimalusel valgust parandama, ehk välgupoisid kotist välja krabistama. Kui aga valgus on huvitav, siis peakski seda sellisena kasutama.
Hea näide oli mõned nädalad tagasi, kui Kristina Smigun-Vähi olümpiaraamatu esitlusel allkirju jagas. KÕIKIDEL fotograafidel olid sähvitsad töös. Laest paistsid aga teatri spot valgustid täpselt Kristinale pähe ja tema nina ette lauale. Laualt peegeldas valgust raamatu valgetelt lehekülgedelt talle ilusti näkku. Pähe ja näkku... Sobib! Pähe= separation light (taustast eraldusvalgus) ja näkku= fill light (ehk täitevalgus).
Välguga löödi Smigu nägu pannkoogiks. Mille kuradi pärast see hea on?? Ju on nii harjutud. Kui sees, siis välguga. Kui õues, siis ilma. Nonsense.
70-200mm f2.8 sebra kere otsa ja portreesid pommitama. Okei, ka selle valgusega saab nuriseda, kuid kindlasti on see parem kui fläshbäng..
No just midagi sellist mõtlesingi;) Lihtne ja ilus.
ReplyDeleteVäga hea valgus koha peal olemas :)
ReplyDeleteei olnud kõik välkudega, ära aja jama.
ReplyDelete