Tee photoshoppi ilma photoshopita

On olemas kaht tüüpi fotograafe. Esimesed on need, kes pildistavad üle jala ja teevad pildi valmis photoshoppides. Teised teevad vajalikud muutused ära juba kohapeal ning photoshopis midagi märkimisväärset korda ei saada (sest kõik on juba varem tehtud!!).

Olete edasi lükanud oma digika sensori puhastust, sest lihtsalt ei viitsi? Pildistate ilusat tibi ja näete, et mingi statiivi jalg või stepsel juhtmega on pildil, ent ei viitsi seda viga kohe parandada. Mõtlete, et tibitibitibi ja pohkel, photoshopis kloonin ära selle juhtme?

Väga väga vale mõtlemine. Kui ühe KORRALIKU ussikese (statiivi jala või stepsli) photoshopiga pildilt kustutamine võtab aega ~2 min, siis saja pildi puhul on see "väike kustutamine" juba 3h ja 20 min...

Photoshop on selleks, et vigu parandada. Kuid ärge tehkegi vigu... Kas ei oleks mõtet kohe sensor ära puhastada, valida nurk, kus pole stepslit...??

Tehke esimene kaader ja uurige seda rahulikult, mis on valesti (?), suumige lähemale ja vaadake uuesti! Kus viga näed laita, siis MITTE PHOTOSHOP EI AITA.... Vaid võta oma ripakil mustad sokid taustalt ära, pane padi shokolaadi plekile linal, ütle vanaemale, et ta taustal oleval toolil ei istuks!

Ma töötlen küll oma pilte photoshopis, ent ei tunne seda programmi väga hästi. Miks? Sest ma ajan probleemid juba enne photoshoppi vardasse ja saan ennast rõõmuga kutsuda fotograafiks, mitte fotoshopperiks!

Hea (ädvääntsim) näide:



Mõlemad kaadrid on pildistatud täpselt sama koha pealt, samade säride isode avade ja objektiividega. Mõlemad pildid on RAW-formaadis, ent siiski teise pildi puhul kasutan CIR-POL (tsirkuleeriv polariseeriv- siin video, mis räägib neist lähemalt) filtirit, mis juba eos mulle tumedama taeva annab. Olgugi, et photoshopis võtaks taeva tumedamaks värvimine vähem kui minuti...

Kindel skeem

Pressifotograafi suurim vaenlane on aeg. Alati liigub aeg kiiremini kui me sooviksime ning alati antakse aega vähem kui vajalik oleks. Seega võiks alati varrukas olla mõni kindel nipp, mida kiiretes olukordades kasutada. Ja mis alati toimib.

Minu kindel nipp, mis toimib peaaegu alati on kahe välgu vastandskeem. Kui inimene on näoga kella kuue suunas, siis põhi valgus panna kas kella nelja või kaheksa peale ja teine 6tunni kaugusele esimesest, ehk siis midagi sellist:


Paar näidet samast skeemist (ehkki võibolla pisut varieeritult) paari viimase päeva näitel:



Nüüd hakkas nädalavahetus..

For football you need one ball, for basketball you need one ball. For rally you need two!!

Kolmapäevast pühapäevani kogusin tolmu. Nimelt toimus Otepää kandis Estonian Rally. Autod kihutasid meeletutel kiirustel jättes endast sekundite jooksul järele hõljuva tolmupilve. See pilv muidugi maandus minu fototehnikal ja juustes ja kõikidel vähegi eksisteerivatel pindadel. Hammaste vahelgi krudises kruus.

Olin sellisel suuremal ralli üritusel esimest korda. Mõne päeva jooksul hakkasin mõistma, kuidas põrinaid kõikse paremini pildistada. Panekski mõned punktid, mida iga rallifoto huviline peaks järgima, et normaalseid kaadreid saada.

1. Kiiruskatse tuleks päev varem samal kellaajal läbi sõita. Uurida, kus saadakse rattad õhku ning kus kruusa jõhramalt lendama hakkab. Valida välja koht, kus üldse mööduvaid masinaid pildistada.

2. Auto pidurdab enne kurvi ning kütab gaasi põhja kurvi keskel. Seega, tasuks pildistada autot siis, kui ta kurvist väljuma hakkab. Siis on kruusapilv taga ja pauer maksimaalne.

3. Kurvist väljumist soovitaks pildistada vastu päikest. Kontra valgus valgustab tolmu ning paneb selle helendama.

4. Kasutada tuleks üsna kiiret säri ohverdades isoga. Lendav kruus võiks olla detailne ja terav. Ehk säri alla 1/2000sek ei soovitaks.

5. Pika optikaga pildistades peaks otsima puhta tausta. Lühikese optikaga soovitaks minna autole võimalikult lähedale ja sisekurvi, sest seal on ohutum.

6. Ohutusest veel nii palju, et alati hoida kõrv kikkis ning jälgida mööduvat autot isegi siis, kui seda parasjagu ei pildistada. Mõelda natukene ka põgenemistee peale, ehk ei soovitaks pildistada istudes. Püsti olles ja stardiasendis pildistamine on kõige turvalisem.

7. Kaasa vedamine ehk panning, millest rääkisin ka eelmises postituses on väga kasulik tehnika. Sellega saab näidata kiirust ja dünaamikat.

8. Kaasas võisk olla ka alati mingi puhas lapike, millega tehnikale kogunenud tolmu stabiilselt ära pühkida.

Need punktid peakski olema põhilised. Samas jällegi reeglid on selleks, et neid rikkuda, kui need just ei puuduta ohutust. Mõned näited:

(Laheda tausta leidsin mõned minutid enne auto tulekut. Panin siis sinna statiivi otsa oma remote kaamera ja klõbistasin ise pikema toruga ning vajutasin Pocketwizardi nuppu, kui auto õigesse kohta jõudis. Tähtsaim tausta element olen mina ise, autost paremal:D:D)

(Trampliine oli rallil suhteliselt vähe, seega ägedat hüppepilti ei saanudki. Aga seegi pilt on asi)

(Sellest pildi sain sisekurvist olles ise autost umbes meetri kaugusel. Kasutasin 16mm objektiivi ning 1/5000sek f5.6)

(Selle pildi on teinud jällegi minu remote kaamera)

(Selle pildi puhul on jällegi päike mulle vastu ja paneb tolmu helendama. Lisaks vedasin autot kaasa kasutades 1/80sek f11)

(See kaader tõestab jällegi vastu valgust pildistamise pointi. Lisaks muidugi mõnus rahvarohke taust)

(See kaader toetab ideed pildistada autot, mis kurvist väljub ning lisaks veel ka muidugi vastuvalgus)

(See on järjekordne remote kaamera, mida tegelikult poleks pidanud sinna panema. Küsite miks ja vastan: ..Seks!)


(Auto ei pea olema pildil suures plaanis. Mõnna udune esiplaan ning puhta tagaplaaniga auto.. minu arust täitsa kena...)

Kokkuvõttes oleks tahtnud midagi enamat, ent esimese korra kohta vist täitsa OK! Lähiajal tuleb veel mootorisõprade postitusi, sest hakkan pildistama reaktiivlennukeid;)

Viimaks.

Väga tihti, vast isegi liiga tihti, tuleb hommikul lehe avamisel peale masendus. Jaurasin tundide kaupa, et parimat kaadrit saada aga toimetajad va oinad on ikka kõige nigelamad pildid lehte valinud. Oleks, et oleks hästi kujundatudki.. aga ei.

Sageli on ajakirjanikega vaidlus. Fotograafile meeldib pilt A aga ajakirjanikule, täiesti fotograafia kaugetel põhjustel, pilt B. Ja kui ajakirjanik ja fotograaf on ühel meelel, siis kujundaja ei oska pilt A-le lugu kujundada ning valib hoopis pildi B.

Tänast lehte vaadates olin ülimalt üllatunud. Lehes ei olnud minu tehtud piltidest ei B-d ega C-d. Kõik pildid olid minu arust A-d. Kas minu antud hetkel saadud kaader oli parim võimalik ei tea, ent minu tehtud parim oli ka lehes. Jee!



PS! Hetkel asun Estonian Rally'l Otepääl, seega rallihuvilised, kannatage veidi. Varsti ka pikk põrinate postitus.

2 päeva kuumi naisi ja 2 tundi kuumi mehi

Hetkel kuuma läpakat süles hoides ja vaadates neid pilte, mis ma viimase paari päeva jooksul olen teinud... Kisub niiskeks.

Hetkel on nii palav, et ajakirjanike ajud on pehmed, viitsimisprotsent nullilähedane ning kriitikameel nüristunud. Kirjutatakse peaasjalikult häid, lihtsaid ja seksikaid lugusid. Ega minagi sürreaalset kunsti saa teha. Keegi seda ei mõistaks, ega tahakski..

Eile organiseeriti mind randa.... Et pildistada "Summerstyle" bändi tegijaid, ilusaid blonde tšikke, Juliat ja Carolyt (niipalju kui mina aru sain, siis nad on kanal2-e reporteris ka mingid tegelinskid). Huumor jooksis, tüdrukud olid ilusad ja rõõmsad ja katik aina klõbises. Pärast pildistasin veel mõningaid "andekaid" tüdrukuid ja päev fotograafina oligi läbi.




Täna seevastu organiseeriti mind üllatus üllatus.. RANDA! Esiteks oli vaja sebida Pirita ranna kõige ilusam tüdruk siidriklaasiga poseerima (seda siis laupäeval ilmuva siidritesti loo jaoks). Esimene kena ettejuhtuv oli kohe pildistamisega nõus. Kas asi oli minu "sõbralikus" osavuses võiiii...




Edasi oli vaja leida Õhtulehe esikaanele tüdruk, kes end kuumas jahutab. Viivuse ekspeditsiooni tagajärjena leidsin ma selleks ideaalse tüdruku. Ta oli vett pähe valamise ideegi koheselt nõus, naeratas sütitavalt ning ta silmad särasid kui säraküünlad. Raiskasime 5 liitrit vett ja tulemus oli lahe. Selliseid ägedikke võiks maailmas rohkem olla..




Kahe päevase tüdrukute pildistamise lõppakord oli valus. Mõned tunnid tagasi lõppes higistavate meeste vutirüselus. Levadia pidi mängu lõpus löödud vastuvärava tõttu Ungari Debreceniga viiki leppima. Valus kukkumine nii kõrgelt, nii kõrgelt- rannast.. higisele vutistaadionile.


( Esimene kaader, mille puhul remote kaameraga värava kenasti peale sain.. Jess- aasta aega proovimist ja lõpuks...)

Kannatame ära, hakake kõik fotograafideks!

Piiiiiiiiiiiiiiiiiiikkkkk säri..

Kui spordi pildistamise üks esimesi reegleid on kiire säriaja kasutamine, siis reeglite rikkumine annab ju alati teistsuguse tulemuse.

Kuidas näidata spordi dünaamikat? Kuidas näidata kiirust? Kuidas pildistada sada kaadrit niimoodi, et ainult üks pilt välja tuleb?

Vastus: mängi säriajaga!

Üldine reegel on ka see, et kui soovid saada teravat pilti, peaksid kasutama objektiivi millimeetritega võrdelist minimaalset säriaega. Ehk 400mm objektiivi puhul on pikim säri, mida on soovitav kasutada 1/400sek, 50mm puhul siis 1/50sek. Aga kui kasutada veel aeglasemat säri, hakkab juhtuma huvitavaid asju.

Särituse ajal kaamera liigutamine, nii et objekti kaugus objektiivist on kogu säri jooksul konstantne (pannimine PS! Kui ma panin internetti otsingusse "jmfoto panning", tuli vastuseks selline link, kus seletati pannimist ja juhuslikult oli selles slideshows ka minu kaadrit kasutatud. Tasub klikkida!), siis on ideaalne tulemus selline:

(Pildil Tanel Leok. Pildistasin umbes 200 kaadrit viie ringi jooksul, enne kui õnnestus Leok täiesti teravaks saada, ent taust mõnusalt kirevaks. Säri 1/50 f11. Mida aeglasem säri, seda perfektsemalt tuleb sportlast kaasa vedada.)



On ka võimalus pika säri ajal sisse zoomida, siis oleks tulemus ideaalse zoomi ja mitte suurema väristamise puhul selline:


Kolmandaks saab objektiivi ka keerata:


Ühesõnaga reeglid on selleks, et neid rikkuda. Kui proovida igasugu värdjalikke asju, võib saada väga huvitavaid kaadreid!!


..nüüd aga maasikapeenarde vahele ja siis ujuma ja õhtul kalale.. Viljandi on puhkuse ajal ikka üks tore koht!

-1, +1

See nädal tõi spordisõpradele ühe halva ja ühe hea uudise. Alustame halvast.

Nimelt ütles Kristina Smigun-Vähi avalikkusele, et lõpetab tippsportlase karjääri. Pressi miitingul oma kõne ajal tekkisid Kiku silmanurkadesse pisarad. Tegelikult tekkisid pisarad ka ajakirjanike, fotograafide ja kindlasti paljude televaatajate silmadesse. Nii palju medaleid, nii palju häid emotsioone ning nii kuratlikult palju superhäid pilte..





Kristina teadis alati, mida fotograafid tahavad. Finishijoonel viskas rusikad õnnekarjatuse saatel võidukalt taevapoole. Kaotuse puhul loopis suuski ning oli väga tujust ära. Ta ei hoidnud oma emotsioone tagasi- ta teadis, et meil on vaja "pilt" kätte saada.

(Miks pidi keset intervjuusid Kiku lapse kätte võtma ning talle musi andma?? Aga loomulikult selleks, et fotograafid "pildi" kätte saaks!!)


Selliseid inimesi ei ole sportlaste hulgas kalhjuks palju. On terve hunnik keskpäraseid ja võitjaid, kes "pilti" ei paku. Mäletagem Erki Noolt, kes alati emotsioonid fotograafide suunas välja elas. (Soojendusel tsekkis Nool välja, kus põhiliselt fotograafid on). Meenutame Gert Kullamäed, kes tantsis peale otsustavaid kolmeseid. Thats the way to do it! Kokkuvõttes kahju, et üks selline särav tegelane spordist eemale jääb. Aga loodus tühja kohta ei salli...

...Eile võitis 14aastane (!!!) Anett Kontaveit tennise meistrikatel Margit Rüütlit. Neiu karjus, kui pika pallivahetuse järel punkti lõi, neiu loopis reketit, kui midagi kehvasti läks. Tema mängudele tuleb suuremad mälukaardid kaasa võtta, sest häid pilte tuleb kui Vändrast saelaudu. Olgugi, et suusatamise ajad on mõneks ajaks möödas, on tulemas uusi noori tegijaid, kellest on näha, et tulevad SPORTLASED.


(Seda pilti ajasin taga mitu geimi. Nimelt tahtsin täpselt tabada löögijärgset tolmupilve reketist, mis sellel pildil ka kenasti välja paistab)




(Seda kaadrit ajasin taga ka mitu geimi. Point siis sellest, et need mummud paremal on meistrikarika peegeldused..)

(Margit Rüütel peale kaotust)

Ajakirjanikuga 5min tagasi tehtud kõne sisaldas lauseid, et noortega tuleb algusest peale hästi läbi saada, sest kirjutame neist ju järgmised 20aastat. Ta pidas eelkõige silmas Rain Veidemani ja Anett Kontaveiti. Loodame, et noorsportlased saavad aru meie tööst ning aitavad meid. Kui nemad teevad meile töö lihtsamaks, siis oleme meie ka tolerantsemad. Kui koostöö sujub on tulemused tunduvalt paremad.

Senini on noored (Veideman ja Kontaveit) käitunud super hästi. Täpselt nii nagu omal ajal Nool, Smigun ja Kullamäe. Loodame, et nad jätkavad samamoodi ning saavad aru, kui mõnikord PÕHJUSEGA(!!!) natuke halvemas toonis nende tegevusi kajastatakse. Kui nemad teevad oma tööd hästi pole meil ka põhjus midagi halvasti kirjutada või nõmedaid pilte lehte panna.

Peale tänast paarismängu matši oli Anett valmis mõneks minutiks pildistamiseks. Neiu oli rõõmus, sõbralik ning kõigele lisaks väga kena. Mingeid probleeme ei tekkinud ning algus sportlase ja meedia sõbralikule suhtele on tehtud:



(Veits palju teksti aga kes lugeda ei viitsi saab lihtsalt pilte sirvida. PS, imelik vaikus on kommentaarides, kas keegi üldse jälgib mu blogi või päevitavad kõik päevad läbi rannas??)

Natuke üht ja pisut teist

Viimastel päevadel olen pildistanud kõike ja kõiki, ent kokkuvõttes mitte midagi erilist. Sellistel puhkudel, kui tööl pole otseselt suurt väärtust ei tohi motivatsiooni alla lasta. Isegi tikutopsi pildistamine võib olla vägagi hariv...

Sel nädalal on siis ette tulnud töid, mis segunevad kõikidesse valdkondadesse. Uskuge või mitte aga see nädal pole ma spordi pildistamisele sattunud. Kogu energia koondub vuti MMile ning koduküla rüselus kedagi eriti ei koti. Seega pildistasin natsa naisi, vabaduse sammast, suitsupakki, abielusõrmuseid, Anne Veskit ja maasikaid:







Kui teistele piltidele ma eriti ei peatuks (on pildid aga pole stoorit) siis vabaduse sambaga on lood teised. Hommikul tuli uudis, et tsehhid hakkavad samba kallal nokitsema. Seega läksimegi ajakirjanikuga kohale, ent tsehhe ei kuskil. Selleks, et aega kasulikult kasutada hakkasin sambast erinevaid kaadreid otsima. Kokkuvõttes oli päris põnev tiirelda vabaduse platsil ning otsida erinevaid lahendusi. Kuna tsehhe ei tulnudki siis pilti lehte ei läinud, ent kuna samba kallal on koguaeg mingi mölin, lähevad tehtud pildid kindlasti kunagi kasutusse. Seega, selle asemel, et nina nokkida ja tsehhi mahlamütse oodata, kasutasin aega tuleviku tarbeks.






Muide, sain endale paar tundi tagasi Photoshop CS5-e, seega varsti kindlasti postitan ka oma arvamuse uutest tööriistadest.