Peale mõnda aega pildistamist märkasin, et pildid, kus asjaosalised kaamerasse vaatavad ei ole mõjusad. Palusin neil üksteisele silma vaadata, kiigata minu seljataha, lakke, vasakule, paremale... Toimis. Piltidele tuli elu sisse.
Peale pildistamist mõtlesin asja üle järele ning jõudsin kasuliku järelduseni. Inimesed, kes ei ole elukutselised modellid või nö. fotogeenilised, vaatavad objektiivi võõrastava pilguga. Tahtmatult. Nende pilk justkui kivistub ning olek muutub nagu objektiivgi materiaalseks. Kaamera, kui keeruline tehnika ei tekita mingeid emotsioone/assotsiatsioone. Välja pigistatud naeratus ei ole ka "see õige".
Lahendus ongi pilgu mujale suunamises. Näo kramplikus kaob ning foto muutub tunduvalt jõulisemaks. Kaht inimest pildistades on parim variant teineteisele silma vaatamine. Osapoolte suhted omavahel tulevad pildile tunduvalt paremini esile, kui suhe objektiivi ja inimesega..
Keeruline pläma?? Vaadake pilte..
VS.
VS.
Ehk esimestest minutites tegin juba hoopis selliseid kaadreid...
Nõustun sinuga. Kui pildistatav vaatab otse objektiivi siis suure tõenäosusega kaob ka tema silmist see "miski". Ta vaatab tühjusesse, st objektiivi. Kindlasti on sellel arvamusel erinevaid tahke. Esimeseks, see käib peamiselt ikkagi koolitamata pildistatavate kohta, kelle jaoks selline jäädvustamisaktsioon on võõras. Teiseks on ka väga suur roll piltniku ja pildistatava omavahelises usalduses. Ja teatavasti usalduse tekkimine ei ole lühiajaline protsess. Pilnik peaks looma hea ja mugava keskkonna (mis muidugi stuudio steriilsuses on päris põnev väljakutse). Ning neid tegureid on kindlasti veel.
ReplyDeleteEga ma ei teagi, kuhu ma selle jutuga nüüd jõuda tahtsin. Ma siis tsiteerin Jossi: "Keeruline pläma?? Vaadake pilte.."