Kuna muud kottigi toimunud ei ole võtaksin kokku ühe hosteliteema. Kõik, kes seljakotiga maailma avastama tulevad, maanduvad esialgu hostelites. Backpackerid on odavad magalad, kus on tegelikult kõik olemas- välja arvatud privaatsus ja mugavus.
Inimesed
Sydneysse jõudes, ei teadnud me asjadest üldse mitte midagi. Sestap oli äge, et kogenum hostelirahvas rõõmsalt seletas, kus, kuhu ja mida. Hosteli tegelased on justkui perekond. Üksteist aidatakse (kas siis töö leidmisel või asjade ostmisel/müümisel), koos möllatakse ja koos käiakse tööl.
Olgugi, et siin leidub ka jobukakke on keskmine backpacker 23 aastane, palju reisinud ja näinud poolboheemlane, kes ei pane kunagi kätt ette ei odavale veinile ega kanepile. Kõige rohkem on siin rabeda inglise keelega prantslasi (bunch of seagulls, nagu mu inglasest sõber neid keele ja taidlemise järgi kutsub), sakslasi (kes on väga sõbralikud, targad ja hästi varustatud*) ja maailmavalitsejaid inglasi. Vähemal määral ka kõiki teisi (peale asiaatide ja indialaste olen muuhulgas kohanud kanadalasi, belglasi, usakaid, taanlasi, uusmeremaalasi, waleslasi, brasiillasi jne)
Jeong-Kyu An
Melbournis hostelitoa uksest sisse astudes, krapsas ehmatusest vastas voodist püsti kitsasilmne poisiklutt. Teretas mind viisakalt ning küsis kiiresti ära automaatküsimused (kust tuled, kaua oled, mis teed). Ise vastas, et on lõunakorealane Kü, kes on 28 aastane (esimene WOW!) ning tuli siia läänemaailma vabadust avastama.
Kuna ma Melbournist mitte midagi ei teadnud, pistsin kaardi taskusse ja hakkasin linnepeale sättima. Uksepealt veel küsisin Kü-lt, et ega ta tahaks kaasa tulla. Siis tekkis mitu piinlikku sekundit vaikust ja Kü küsis, et kas tõesti, mina, eurooplasest võõras, kutsun teda endaga kaasa? Oi, kui sõbralik, tore ja lahke sa ikka oled, imestas ta (teine WOW!).
Läksimegi siis linnapeale jalutama. Rääkisime üksteise elus, olust, kultuurist ja tavadest. Ette jäi bottleshop, millest ostustasime läbi astuda. Kui mina valisin paar kiiret õlut, siis Kü väljus peale pikka valimist kuuspakiga (kolmas WOW!).
Libistasime karget õlut ja põnev vestlus jätkus. Nüüdsest ma tean, mis värk seal Põhja ja Lõuna-Koreas toimub. Tean, et asiaadid ei ole kõik samad. Oskan vahet teha jaapanlasel, korealasel ja hiinlasel. Üldse, olen targem ja Kü on üks vähestest (küll üks säravaim) kellega sääraseid vestluseid olen pidanud. Tänud hostel!
Sakslased Florian ja Captain Clepto
Need kaks sakslast ei ole üldse omavahel seotud, ent nad on mõlemad saklased. Florianiga käsisime koos ehitusel. Mina orgunnisin talle selle töö (hosteli plussid) ja kuu aega iga hommik sõitsime koos objektile ja 8 tunni pärast tagasi.
Esimestel hommikutel ei jõudnud ära imestada- Flo'l (siin pikkasid nimesid ei tunnistata, nii kuidas Florian oli Flo olin mina Jo) olid alati võileivad, sokolaadid, küpsised puuviljad ja jook kaasas. Mina muidugi käisin lõunapausi ajal Subways saia ostmas ning mõistsin alles hiljem, kui kaval ja odav on endaga toit kaasa teha. Sakslased.
Thomas, ehk Captain Clepto (keegi ei saa aru, miks ta ennast niimoodi kutsub) oli mu toanaaber Melbourni Flindersi hostelis. Õhtul, kui toas tule ära kustutasime oli temal väike kaevurilamp varnast võtta ning raamatu lugemine jätkus. Järgmine päev küsisin, et kus sa selle said, tahaks ka. Mille peale Clepto kotist teise identse lambi välja võttis ning muheles, et kunagi ei tea, millal esimene katki läheb...
Lisaks oli tüübil alati kott üle õla. Seal sees oli alati midagi juua, süüa, suitsetada. Paber, pliiats, mobiiltelefon ning varumobiiltelefon, taskunuga, söögitarvikud jne. Ühesõnaga kui ta oleks peale katastroobi ainukene pääseja, elaks ta rahulikult tänu oma kotile edasi. Sakslased lihtsalt on sellised.
(Clepto Melbournis)
Kiiksuga ja kääksuga tegelasi on siin kõik kohad täis. Kui mõni värvikam kuju veel tekib, kirjutan uue jupikese. Järgmisena ehk võtan käsile hosteli elu, kui sellise, ent seda mõne aja pärast. Seniks.. Cheers E-stõunia-ns!
No comments:
Post a Comment