Riis

Pealkiri "Riis" justkui ei sobiks peamiselt spordifotograafiast rääkivas blogis. Siiski proovin ma siin kirjutada fotograafia erinevatest külgedest. Sestap loodan, et avardan selle postitusega mõnede arusaamist toote/konseptuaal fotograafia keerukusest.

Õhtuleht otsustas teha riisi testi. Ehk siis, milliseid erinevaid riise on Eestis võimalik soetada. Miks nad üksteisest erinevad ja kuidas maitsevad jne. Loo juurde oli vaja teha pilt. Ja mitte lihtsalt riisi hunnikust vaid midagi põnevamat. Seega pöörduti minu juurde.

Mulle anti 7 pakki erinevat riisi, mille erinevuse pidin maksimaalselt esile tooma. Silmaga vaadates sain kohe aru, et, tõsi, riisid on väga erinevad. Ent inimese silm, koostöös eelnevate kogemustega ajus, on eristamise peale vägagi mihkel. Kaamera on masin, tema ei tunne maitset, lõhna ega vormi. Seega sellise pildi tegemine, kus kõik oleks selge, on keeruline.

Otsustasin jaotada riisi poolringjalt sektoritesse, et asi selge oleks. Lisaks otsustasin riisi läbi valgustada, et riisi koostist maksimaalselt rõhutada. Et riisi poolring liiga igav ei oleks valgustasin riisi alt poolt, kasutades radiaalset gradienti (St valguse vähenemist ringjalt).

Gradiendi katsetused:

(Siin lasin välgu otse alt vastu pleksi klaasist valguskasti lage, ent gradient oli liiga äkiline ja samas ristküliku kujuga...)



(Siin sain teipi kasutades gradiendi kuju korda, ent siiski on valguse keskpunkt liiga tugev ning vajub liiga kiiresti tumedaks ära)


(Siin lasin välgu seina põrkega vastu kasti lage ja see hakkas mulle juba meeldima. Mõnus, pehme ja sujuv.)

Altpoolt valgustatuna oleks tumedamad riisid jäänud siluetjad, seega lisasin pealtpoolt ka pehmet täite (fill) valgust. Ja tulemus siis peale poole tunnist riisi sättimist:

(Soovitan sellel pildil klõpsata, et näha riisi detailselt;)

(Sellel võiks ka klõpsata)

Valguseskeem siis selline. (Kunstikooli joonistamise tundides ma väga ei käinud nagu näha:D:D)

Ja nendele, kes kohe üldse ei saa ilma spordi piltideta ka väike valik Uruguai mängu piltidest. Kahjuks midagi suurepärast pildile ei saanud. Spordifoto on nagu kalal käimine. Mõnikord tõmbad esimese viskega puraka välja. Teine päev loobi kasvõi hommikust õhtuni, otsa ei hakka keegi...

Ja viimaseks üks mõnna kaader Eesti koondise treeningust Nõmmel asuvas kilehallis.

The end!