Uus aasta vana hea korvpalliga

Peale golfi pildistamist oli jälle vaikus. Teenitud raha raiskamine. Käisin kriketit vaatamas ja sain lõpuks pihta, mis värk on. Lisaks mängisin üle päeva golfi, käisin jooksmas ja tegin "getto workouti".

(Kriket Sydneys koos 27 000 inimesega. Kriket on fun!)

(Moore Park Golfi driving range)

Proovisin ära känguru liha. Beežitasin rannas ja suplesin pea 3m lainetes. Ühesõnaga nautisin vaba aega. Alates tänasest ei ole mul see kuu mitte ühtegi vaba päeva. Seega puhkus kulus ära. Ja raha ka..

(Üli punane känguru liha, mida peab küpsetama madalal tulel ja kaua.)


(Häid pühi!)


(Coogee beachi laine versus Eesti mees)

Tänasega sai puhkus läbi. Nimelt lendasin Gold Coastile, et pildistada Brisbane International Tennist. Tennis hakkab homme, seega tänane õhtusöök oli korvpall. Gold Coast Blaze versus Melbourne Tigers, kus mängis mõned aastad tagasi ka Martin Müürsepp.

Mängu tase oli parem, kui eestlastel, ent mitte väga. Suurim vahe oli see, et mürglit oli rohkem. Korvpall ei olnud lihtsalt korvpall nagu Eestis, vaid korvpall oli shõu. Erinevad akrobaadid ja tantsutüdrukud ning üldine melu. Saku Suurhalli suurune saal oli suht mõttetu mängu ajaks ikkagi pooltäis. Isegi naised viitsivad kossule tulla, sest koss on shõu! Sellega väike mõttetera Eesti kossuliidule..

...oi, uus aasta saabus just nüüd. Homme pean varakult ärkama, seega Sydney ilutulestiku vaatamine telekast on mulle piisav. Head uut aastat, kallid lugejad!!

Golf on lahe!

Pühapäeval sai lõpplahenduse JBWere Australian Masters. Viimasele päevale liidrina läinud austraallane, Geoff Ogilvy, pidi alla vanduma tugeva tuules mängimist armastavale inglasele Ian Poulterile. Poulter alustas päeva kahe löögiga taga olles, ent vormistas lõpuks nelja löögise edumaa.

Minu eesmärk oli liidritega kaasas jõlkuda. Seega jõlkusingi 18 rada, umbes 4 tundi tüüpidel sabas ja pildistasin pea igat lööki. Tegelikult oli päris põnev. Tuhanded inimesed, täielik vaikus ja pinge õhus enne igat lööki. Golf on lahe!

Kuna golfarid kõnnivad päris kiiresti, siis tegelikult seadsin positsiooni sisse üle ühe löögi. Ehk näiteks, ei pildistanud avalööki, vaid ootasin juba seal, kus pall maandub. Tegin teisest löögist pildi ja kolmandat lööki ei pildistanud vaid läksing juba greenile ette ära. See süsteem toimib hästi, sest siis on võimalus kaalutleda, millist palli, mis positsioonis pildistada. Kiirustades tekivad tihti lihtsad vead. Ehk mingid elektripostid on taustal ja tumeda metsa puhul taustal, ei jõua säri 100% õigeks kruttida jne.

Tegelikult on fotograafil õigus rahvast piiravatest lintidest seespool olla. Seda aga ainult käe pikkuse võrra. Kui aga igal löögil varem kohal olla, end selili visata ja kameeleonit mängida, siis kedagi eriti ei huvita. Seega see süsteem toimis.

(Kõhuli liivas olles tehtud kaader Ian Poulterist)

(Kuna meil oli 6 fotograafi, siis minu lisaülesanne oli pildistada "laialt")

Terve Mastersi murdepunkt 16 rajal, kus Ogilvy tegi ulme birdie. Hetkeks tekkis lootus, et Ogilvy võib mängu tagasi tulla, ent Poulter vastas veel ulmema birdiega ja mäng oli tehtud.

Meie fototiim oli lahe ja toimis suurepäraselt. Kõikidel olid oma ülesanded ning vabadel hetkedel sai täielikku kino. Näiteks, kutsus Scott ühel hetkel (hommikul, kui midagi väga tähtsat ei toimunud) kõik fotograafid pressikeskusesse nagu oleks tulekahju lahti. Mehed jooksid üle aasade, nii et higi voolas. Ja tuli välja, et seda kõike selleks, et teha see video:

SMP Images at Melbourne JBWere Masters Golf from RPB Productions on Vimeo.

1. Jaanuaril lendan Brisbane'i, et sealset Brisbane International Tennis Tournamenti pildistama. Sinna antakse see sama Nikoni kama mulle kaasa, seega saan ai servo ja madala valguse tingimustes pildistamist testida, peale seda kirjutan Nikon vs. Canon posti. Cheers.

Kepimees Geoff

Päike on siin võimas. Kui tavaliselt olen mina see, kes jalgrattureid ja golfareid nende päevitustriipude pärast nokib, siis täna naersin juba enda üle. Ninal on karvavahetus periood ja keha kui malelaud. (Kuidas teil päevitusega on?)

Täna läks kõik nagu pidi. Siblisin, kus tahtsin ning otsisin värvi. Ideed hakkavad otsa saama. Üht teist veel leiutasin ja leidsin. Homme leiutavad golfarid. Siis selgub võitja.

(Ian Poulter ja tema lillad ketsid)


(Tiid)


(Matthew Millar)

(Robert Allenby ja tema draiveri-part)

Lõbutsesin kuni asjalood muutusid. Ian Poulterile, kes hoidis enne tänast liidri positsiooni, oli järgi jõudnud kohalik golfiäss Geoff Ogilvy. Eagle ja mitmed birdied ja mees oli -5 pealt läinud -13ga võistlust juhtima.

Minu ülesandeks sai selliga viimased kaheksa rada kaasas käia ja tulistada- neid pilte läheb kui sooje sajju. (Vahva usaldus, et just mina pidid kõige tähtsamat asja pildistama). Fotograafe, telemehi ja muid asjapulki tolknes kümnete kaupa Geoffi sabas. Melu oli lahe. Uus elamus. Uued pildid.

PS! Australian Openi akrediteering sai tänasega kinnitatud...:P

Ole nähtamatu!

Esimestel päevadel ma väga ei teadnud, mida teha, kus olla. Eesti lollide turvameeste kartus oli sees- kui varvas on üle joone on kõik perses. Teisel päeval mõistsin, et austraallased võtavad asja loogiliselt, mitte reeglitest olenevalt. Täna sahisesin nagu noor jumal radade vahel. Keegi ei näinud mind, ent ma olin kõikjal.

Golf on haritlaste mäng. Siin kehtivad džentemanide reeglid. Golfarid ei toksa varbaga palli paremasse kohta, isegi kui keegi ei näe. Kõik toimib üldmõistetavate tavade järgi (common sense). Ka fotograafid on mängijad. Meie mäng kestab sama kaua kui golfarite oma, on sama väsitav, ent sama oluline. Meie tööd vaatavad tuhanded inimesed ning me elame kogu hingest oma tööle kaasa (kahju, et vähem palka saame..). Ja seda kõike mõistavad nii golfarid, kohtunikud, politseinikud kui kõik muud asjapulgad.

Tihti kui golfar pallile (mille lähistel on fotograaf) läheneb, teretab ta fotograafi. Küsib mõne küsimuse, viskab nalja. Peale lööki tuleb ja palub pilti näha, muigab, küsib nime ning järgmine kord juba teretab nimepidi. Luke Donald, kes on maailma esinumber ning teeninud see aasta juba 6,6 miljonit dollarit auhinnaraha, teab mu nime. Teretab alati kui näeb ning on muidu muhe sell. (Sellega väike vihje Gregor Arbetitele ja Tarmo Kinkidele).

Kõik austavad üksteist ja kindlaid reegleid on vaid kolm:
1) Ära pildista ennem, kui kepp on tabanud palli.
2) Ära rabista, kui golfar löögile keskendub (kivistu!).
3) Ära jää telekaamerate ette.

Lisaks tulevad golfi pildistamisel kasuks: päikesekreem, müts, head jalanõud, pidev vee joomine, vihmakaitsete olemasolu ja mängu mõistmine. Thats it! Tänased parimad:

(Luke Donald 15rada)


(Luke Donald võpsikus)


(Liider Ian Poulter sõiduteelt tagasi väljakule)


(Luke Donald: "Hi, Joseph!")

Rohkem minu tänaseid pilte saab siit. Ja rohkem lugemist golfi pildistamise kohta saab siit.

PS! Nüüd on kindel, et detsembri lõpus lähen 10ks päevaks Brisbane'i, et pildistada paar pesapalli mängu ja Brisbane Internationa Tennis turniiri. Cheers!

Elul on värvi!

Täna algas siis päris Masters. Hommikul viiest üles, rongiga Victoria Golf Clubi ja pildistamist ja mässamist umbes kuueni õhtul. Lisaks on Melbourni kohal maailma suurim osooniauk, seega mu nägu oli juba eilsest nii ära põlend, et valus oli naeratada . Varbad on villis ja uued ketsid on juba teisel nädalal puruks. Ei ütleks, et fotograafi elu väga lihtne on.

See-eest on elu lõbus. Austraallased ei mossita ega nohise. Vastupidi, neil on huumor 24/7. Eile näiteks tõsteti noorim fotograaf, kes norskas nagu vana mees, kella kolme ajal öösel, lihtsalt koos voodiga hotellitoast õue. Tüüp norskas õues rahulikult hommikuni. Täna ei olnud meedia keskuses ühtegi inimest, kes eilset nalja ei kuulnud.

Meie tiimis on 5 fotograafi. Kõigil on omad ülesanded. Kuna oleme Australian Mastersi ametlikud fotograafid, siis peame tegema ka huinamuina pilte. Reklaamplakatid, presentatsioonid ja muud sarnased. Õnneks on need "mitteniihuvitavad" tööd antud teistele. Scott ja Charles proovisid üritasid pildistada iga jumalama golfarit. Kolmas tüüp pildistas sponsori Hynday (meie kutsume "huńdai" nemad "hajúndai".. imelik) plakateid. Brett aitas mingeid pilte välja printida.

Minu ülesanne oli, vahi sa kuramust, pildistada "värvi/color". Ühesõnaga kõigil olid omad ülesanded, ent põnevate piltide jaoks on vaja rohkem aega. Kuna sellid teavad, et ma olen fotoleidurleo, siis andsidki nad mulle aja. Ja vabad käed: tee mis tahad!

Ja niimoodi ma liuglesingi mööda radasid, pildistasin keda, kus, kuidas ja millal tahtsin. Kui kõht tühjaks läks nosisin pressikeskuse pirukaid ning kreemitasin punast nina, ent kokkuvõttes olin tuhinas ning töö oli hea. Vähemalt tööandja oli väga rahul. Mis tähendab, et mina olen ka väga rahul. Kõik on rahul!

(James Byrne)


(Greg Chalmers)


(Ian Poulter)


(Peter O'Malley)


(Michael Campell)




(Peter Nolan)

(Andrtew Bucle)

Sydney lennujaama jõudsin stiilse varuga. Check-ini kaalule asetatud kohvrikene aga hakkas seda stiilset varu stabiilselt hävitama. Nimelt oli 15kg asemel kohver 20kg. Kaalu annavad välgu statiivid, kõvakettad, fotoklambrid (magic arm) ja riided. Lisakilo eest küsiti 20$, ehk kokku 100$... Ütlesin, et mul ei ole seda raha, olen üliõpilane ja töötu backpacker, et kallis check-ini tädi, kas mingit muud varianti ei ole? Siis kontrolliti mu fotokott ja läpakas ka üle ning selgus, et 7kilo asemel on mul seljas 19kg. Ümber tõsta asju enam ei tohi ning ühesõnaga maksa 100$!!

Ülbed tädid olid. Kuidagi ei moosind neid ära ning vihastades väitsin, et pistke see krdi lennupilet endale sooja kohta, ma saan 70$ eest bussipileti. Asi oli juba põhimõtteline.Ei jätnud jonni ja nuputasi kuni leidsin lahenduse.

Järgmine Joosep, kes samasse check-ini tuli kandis kahte paari teksaseid, viit T-särki, jakki, mille käised olid riietest punnis ning käes oli tal väline kõvaketas. Ta kott kaalus 14,5 kilo ning tädid jäi pika ninaga! This is how Estonians do it, bi**hes!

Melbourni jõudsin, sest see nädal algab siin 1,5 miljoni dollarise auhinnafondiga Australian Masters. Kohal on maailma esigolfar Luke Donald, itaalia noor staar Matteo Manassero, inglaste stiilinäide Ian Poulter ja austraallased Geoff Ogilvy, John Senden, Robert Allenby ja eelmise aasta võitja Stuart Appleby (2009 võitis Tiger Woods).

Eile oli esimene päev. SMPimages on Openi ametlik fotofirma (eelmina aasta oli see Getty Images) ning meil on siin kohal seitse meest, kellel on kõigil omad ülesanded. Kes peab pildistama rahvast, kes plakateid ning rajadki on ära jaotatud.

Kuna ma pikka toru Eestist kaasa ei võtnud, ega ole eriti võimeline seda soetama (8 000€), siis SMP boss Scott orgunnis mulle meeldiva üllatuse. Nimelt helistas mulle pühapäeval Nikoni esindaja ja ütles, et minu tehnika on valmis, milliseid vidinaid ma veel sooviksin. Seega ühe objektiivi asemel oli mul järsku kaks Nikoni parimat keret koos kõikide standardobjektiividega, lisaks 600mm tele. Vahva!

Eilse päeva jooksul näppisin Nikonid endale käepäraseks ning proovisin aru saada, kuidas rajad paiknevad. Eksisin mitu korda ära, ent nüüd olen targem. Lisaks pidin eile pildistama Matteo Manassero pooltundi lastega. Hiljem tutvustati mind Austraalia golfiässa Greg Chalmersiga, kellest ma paar karikatega portreed tegin. Mõnus sell.

Täna hakkab Pro-Am (amatöörid ja profid koos) ja homme siis juba päris Masters. Elu on kolme kuuga muutunud..

Mõnus kõhulahtisus..

Üldiselt siin mailidele ei vastata. Korrutan seda sestap, et keegi, kel on tulevikus minuga sarnased plaanid ei loodaks mailidele (mängiks bingot). Igat kirja saadan siin mitu mitu korda. Vastatakse harva. Rick Stevensilt saadud kontaktidele (Sydney ja Melbourni kõikide suurimate lehtede fototoimetajad) saatsin kõigile kirjad. Ja uuesti. Ja uuesti. Vaikus....

Kuni paar nädalat tagasi popsas mailikasti vastus Daily Telegraphy fototoimetajalt, Jeffilt, sisuga: " Nice folio mate. The early part of this week is kinda crazy in here. Can I contact you back later this week to see if it's possible to catch up?" Ehk esimene otsene vastus minu üritustele. Olin ärevil..

Ootasin ja ootasin aga mida ei olnud, oli järgmine kiri. Saatsin mitu korda Jeffile, et olen täitsa vaba, andku vaid teada. Siis viis töö Melbourni golfiüritusele ning alles nädal hiljem saatis Jeff vabandava kirja, paludes ühendust võtta siis, kui uuesti Sydneys olen.

See nädal tegin 3 päeva ehitust. Kindlat tööd mul ju veel ei ole aga raha on tarvis. Homme naasen Melbourni, et teisipäeval Australian Mastersi pildistamisega alustada. Mail, mille Sydneysse jõudes Jeffile saatsin, sisuga: "hei, olen siin, millal kohtume?", ei saanud vastust kuni eilse päevani. Ja siis (kõik mailid on copy paste;) "How's 4pm this Friday sound mate? " Vastasin, et sounds good....

Algklassides, enne hambaarsti juurde minekut, hakkas mul alati kõht valutama ja möllama. Sest ma kartsin. Selliseid asju juhtub praegu harva. Aga enne tänast kohtumist pidin kõhukorina vastased meetmed kasutusele võtma. JA KURAT, SELLE SURINA PÄRAST MA SIIA TULINGI!!

Esimest korda Austraalias lasti mind ajalehe toimetusse sisse. Jeff oli ülisõbralik ning toimetus mitmesaja inimesega meenutas angaari (Umbes 70x70m suur). Võtsime Jeffi laua taha istet. Tema pabereid täis laud ja kolm kuvarit olid sellised nagu filmides nähtud, ainsa erandina, et ühel kuvaril oli minu koduleht.

Portfoolio vaatamise käigus peatusime minu põnavamatel piltidel, mil seletasin, mis ja kuidas. Enamasti valgus jutt meie, kui esialgsete väikese lehe fotograafide, sarnasustele. Nalja sai palju ja minu siinviibimise põhjused said kenasti lahti seletatud. Jeff mõistis. Ta sai aru. JESS!

Pea tunnise jutuajamise lõpuks kiitis ta mu tööd ning palus otsuse langetamisel tallegi teada anda, millisesse linna lõpuks peatuma jään. Kui linnaks on Sydney.. on mul õigete nööride tõmbamisel reaalne võimalus Telegraphi tööle saada. Kui mingi muu linn, siis Jeff lubas kontaktidega aidata.

Viimaseks kleepis ta minu nimekaardi keskmise kuvari ülemisele äärele ning vaatas mulle sügavalt silma ja ütles, et ma lubaksin, et ma saadan talle iga paari nädala jooksul väikese pildiseeria oma viimatistest töödest. Niimoodi ei unune ma ära ning ta saab veel parema ülevaate, sellest väikese Eesti Õhtulehe fotograafist...

PS! Minu järgmised pildistamised: Teisipäevast hakkab Australian Masters (golf), kus on kohal maailma esinumber Luke Donald ja paljud teised.

Esimesest jaanuarist lähen pildistama Brisbane International Tennis Tournamenti (Sharapova, Blake, Murray, Williams...) ja peale nädalast puhkust hakkab Grand Slam, Australian Open, kus on kõik kohal!! Olen unistusele jälle sammu lähemal;)

(Tõestus: elus!)

Iminesed hostelis

Fotograafiline lill hakkas eelmine nädal närbuma. Aga nagu maailmas kombeks on kõige persematel hetkedel mingi lahendus tulekul. Just niimoodi popsas mu postkasti kiri, Scotilt (SMP), kes mainis, et nad vajavad mind Australian Mastersiks (golfi võistlus, see sama, mille karikat ma seal telgis pildistasin ja selle kuldse jakiga inimesi). Tegu on 5 päeva vältava tipptasemel võistlusega, mis algab 13 detsember niiet juheiii...

Kuna muud kottigi toimunud ei ole võtaksin kokku ühe hosteliteema. Kõik, kes seljakotiga maailma avastama tulevad, maanduvad esialgu hostelites. Backpackerid on odavad magalad, kus on tegelikult kõik olemas- välja arvatud privaatsus ja mugavus.

Inimesed

Sydneysse jõudes, ei teadnud me asjadest üldse mitte midagi. Sestap oli äge, et kogenum hostelirahvas rõõmsalt seletas, kus, kuhu ja mida. Hosteli tegelased on justkui perekond. Üksteist aidatakse (kas siis töö leidmisel või asjade ostmisel/müümisel), koos möllatakse ja koos käiakse tööl.

(Kuna juuksur maksab Sydneys 100 dollari kanti otsustasin kasutada prantslasest toanaabri juuksuriteenust. Asi sai tehtud ja siiani käin tema kohmitsetud soenguga uhkelt ringi.No probs!)

Olgugi, et siin leidub ka jobukakke on keskmine backpacker 23 aastane, palju reisinud ja näinud poolboheemlane, kes ei pane kunagi kätt ette ei odavale veinile ega kanepile. Kõige rohkem on siin rabeda inglise keelega prantslasi (bunch of seagulls, nagu mu inglasest sõber neid keele ja taidlemise järgi kutsub), sakslasi (kes on väga sõbralikud, targad ja hästi varustatud*) ja maailmavalitsejaid inglasi. Vähemal määral ka kõiki teisi (peale asiaatide ja indialaste olen muuhulgas kohanud kanadalasi, belglasi, usakaid, taanlasi, uusmeremaalasi, waleslasi, brasiillasi jne)

Jeong-Kyu An

Melbournis hostelitoa uksest sisse astudes, krapsas ehmatusest vastas voodist püsti kitsasilmne poisiklutt. Teretas mind viisakalt ning küsis kiiresti ära automaatküsimused (kust tuled, kaua oled, mis teed). Ise vastas, et on lõunakorealane Kü, kes on 28 aastane (esimene WOW!) ning tuli siia läänemaailma vabadust avastama.
Kuna ma Melbournist mitte midagi ei teadnud, pistsin kaardi taskusse ja hakkasin linnepeale sättima. Uksepealt veel küsisin Kü-lt, et ega ta tahaks kaasa tulla. Siis tekkis mitu piinlikku sekundit vaikust ja Kü küsis, et kas tõesti, mina, eurooplasest võõras, kutsun teda endaga kaasa? Oi, kui sõbralik, tore ja lahke sa ikka oled, imestas ta (teine WOW!).
Läksimegi siis linnapeale jalutama. Rääkisime üksteise elus, olust, kultuurist ja tavadest. Ette jäi bottleshop, millest ostustasime läbi astuda. Kui mina valisin paar kiiret õlut, siis Kü väljus peale pikka valimist kuuspakiga (kolmas WOW!).
Libistasime karget õlut ja põnev vestlus jätkus. Nüüdsest ma tean, mis värk seal Põhja ja Lõuna-Koreas toimub. Tean, et asiaadid ei ole kõik samad. Oskan vahet teha jaapanlasel, korealasel ja hiinlasel. Üldse, olen targem ja Kü on üks vähestest (küll üks säravaim) kellega sääraseid vestluseid olen pidanud. Tänud hostel!

Sakslased Florian ja Captain Clepto

Need kaks sakslast ei ole üldse omavahel seotud, ent nad on mõlemad saklased. Florianiga käsisime koos ehitusel. Mina orgunnisin talle selle töö (hosteli plussid) ja kuu aega iga hommik sõitsime koos objektile ja 8 tunni pärast tagasi.
Esimestel hommikutel ei jõudnud ära imestada- Flo'l (siin pikkasid nimesid ei tunnistata, nii kuidas Florian oli Flo olin mina Jo) olid alati võileivad, sokolaadid, küpsised puuviljad ja jook kaasas. Mina muidugi käisin lõunapausi ajal Subways saia ostmas ning mõistsin alles hiljem, kui kaval ja odav on endaga toit kaasa teha. Sakslased.
Thomas, ehk Captain Clepto (keegi ei saa aru, miks ta ennast niimoodi kutsub) oli mu toanaaber Melbourni Flindersi hostelis. Õhtul, kui toas tule ära kustutasime oli temal väike kaevurilamp varnast võtta ning raamatu lugemine jätkus. Järgmine päev küsisin, et kus sa selle said, tahaks ka. Mille peale Clepto kotist teise identse lambi välja võttis ning muheles, et kunagi ei tea, millal esimene katki läheb...
Lisaks oli tüübil alati kott üle õla. Seal sees oli alati midagi juua, süüa, suitsetada. Paber, pliiats, mobiiltelefon ning varumobiiltelefon, taskunuga, söögitarvikud jne. Ühesõnaga kui ta oleks peale katastroobi ainukene pääseja, elaks ta rahulikult tänu oma kotile edasi. Sakslased lihtsalt on sellised.

(Clepto Melbournis)

Kiiksuga ja kääksuga tegelasi on siin kõik kohad täis. Kui mõni värvikam kuju veel tekib, kirjutan uue jupikese. Järgmisena ehk võtan käsile hosteli elu, kui sellise, ent seda mõne aja pärast. Seniks.. Cheers E-stõunia-ns!