Jaan ja Joosep ja Kristina

Ajakirjanikust isa Jaan nägi pool aastat hommikust õhtuni vaeva, et kirjutada Kristina Šmigun-Vähist raamat. Mina nägin vaeva umbes 3tundi, et isa meistriteosele kaanepilt luua. Kui isa on Kristinaga aastate jooksul väga lähedaseks saanud, siis viimase 6- aasta jooksul olen ka mina Kristinaga kenasti sinapeal. Sestap isa ja poeg olid sel puhul päris mõnna valik.

Pildistamisest ise nii palju, et raamatu kujundaja, toimetaja ja kunstnik soovitasid teha midagi lihtsat. Seega valisingi sellise lahenduse, kus Kristina on lihtsalt muhe ja nö "tahaks teda kallistada" olemusega. Seda kõige lihtsamat juhuslikku lihtsust on tegelikult väga keeruline tabada. See on nüüd igaühe enda otsustada, kas pilt meeldib või mitte.

Et asja huvitavamaks teha lisaksin pildi algse variandi ning töödeldud variandi. Töötluse kohta nii palju, et võtsin Kristina näost ära kõik selle, mis tegelikult ei peaks seal olema. Igaühel on mingil ajahetkel mingid kumerused näos, mis sinna tegelikult ei kuulu. Ja töötluse puhul ongi see minu põhipoint. Varjud saab heledamaks teha, silmad säravamaks ja soeng meeldivamaks.

Raamatu seest veel minu sulest pilte:

Kui mu isa on Kristinaga koostööd teinud juba üle kümne aasta, siis minu üks esimesi klõpse Kristinast sündis ühel 2004aasta päikesepaistelisel lõunal:

(vasakul põlvili, sellal 15aastane fotopoiss)

Ja lõpetuseks soovitan kõigil seda raamatut kindlasti lugeda. Mina olen viimastel öödel saanud väga vähe magada, sest seda raamatut on väga raske käest panna.