Downswing

Nädal Royal Melbourne golfiklubis sai läbi. Töö sai kenasti tehtud, kõik olid rahul. Investeering tulevatesse töödesse on tehtud. Kahjuks ei tea, millal järgmine töö on. Scott ütles, et annab kohe teada kui midagi on vaja teha. Seni pole temalt piiksugi. Ja kui tööd ei ole hakkavad "downswing" päevad. Blogis olen kirjeldanud ainult positiivsetest asjades, ent ei ole head ilma halvata.
Olen teisel pool maakera. Ei tunne inimesi, linna, süsteeme... Ei tunne ennast hästi. Seda oli ette teada, et siia tulles lähen oma mugavustsoonist välja. Hetkel ootan ehituse viimast ja SMP esimest palgatsekki. Teoreetiliselt on mul 2000 dollarit aga reaalselt 11 dollarit. Süüa jagub kaheks päevaks. Seega ääri-veeri saab hakkama..
Tüdruk on teises linnas. Pole teda kaks nädalat näinud. Jaanuari alguses tuleb ta mulle Melbourni järele aga niikaua peame telefonitsi suhtlema. Nigelatel hetkedel lööb see miinus, et ta on 1000km kaugusel, kurvalt särama..
Kui muidu ollakse õnnelikud vabade päevade üle, siis praegu on mul elu kehvimad vabad päevad. Sõpru pole, raha pole, mida üldse teha? Hosteli fuajees piljardit mängida ei viitsi enam. Jalutamine ka nagu ei päästa. Kinno või muuseumisse ei saa ka minna, sest raha parasjagu ei ole..
Mis ei tapa teeb tugevaks. Sitt tuju tähendab tegelikut seda, et see saab aina paremaks minna. Sestap panen vuti ketsid jalga lähen jooksma. Proovin ennast pargis mängivate kohalike mängu sisse sokutada. See peaks tuju üles ajama..

NB! Ärge kartke, "downswing" päevad teevad mind tugevamaks. Eestisse tagasi ma enne ei tule kui Austraalia on vallutatud.

Lisaülesanne. Leidke pildilt Joosep!