Hiljem pildistasin mõned minutid tema trenni ka. Kuna ta paraneva vigastuse tõttu eriti saltosid ei visanud, siis proovisin ka trennist midagi portree laadset. Pisikesed saalid on alati pimedad. Ei näe eriti liikudagi neis ruumides ja proovi siis pildistada. Selle väikese mure saab muidugi välgupoistega väga efektiivselt lahendada. Selles trennis panin kaks välku seinapõrkega maadlusmati suunas vilkuma ja normaalne valgus oligi olemas.
Lahe oli kogu asja juures see, et kunagi käisin isegi Lutsarite juures judo trennis. Seda siis 7ndast kuni 10aastaseni. Ja kohe kui Padar mind koridoris nägi hakkas ta muhelema ja ütles, et mäletas, kui ma veel talle puusani olin ja mattidel mürasin. Ise oli ta siis 18 või midagi. Oi, kus läks süda soojaks kohe. Mõned mehed on ikka tasemel. Ja neid lahedaid sportlasi (sõudjad, mõned kossuvennad, jalgratturid, võrkpallurid jne) meil ikka jagub. Väikese Eesti võlu...
No comments:
Post a Comment