Aasta 2005. Juuli kuu neljateistkümnes päev. Sooja oli 28 kraadi. Mida sellisel päeval "normaalne" inimene teeks? Läheks randa? Ujuma? Jäätisejärjekorda?
Fotograafid ei ole normaalsed inimesed! Minu tööülesanne sel päeval oli hoopis teisest puust- ronida 54meetrise kraana otsa ning pildistada kraanajuhti.
Tundus olevat lõbus töö. Algul tunduski aga tunne muutus..
Fotokott kaalus 20kg kanti. Ronima pidi redelist, millel oli kaitsevõre ümber. Seega pidi fotokoti kõhu poolele panema. Turnimine kestis umbes pool tundi. Käed olid villis. Junn oli kõrgusest jahe ning kõik riided olid läbimärjad.
Üles jõudes naeratas vastu 58 aastane vanaemast kraanajuht... Suutsin ennast piinlikust olukorrast välja rääkida: "fotokott on ikka kuradi raske ja pole ammu trenni teinud jnejne."
See selleks. Ta sai asjast aru ning minu närust olekut vaadates tuli ka mu fotosoovidele vastu ning ronis kraanade kõige ekstreemsemasse kohta. Konksu juurde, ehk sinna, kuhu peab minema vaid siis kui midagi katki läheb. Seal on ohtlik!
(58aastane Nelli, kes käib päevas mitu korda 54m kõrguse kabiini vahet, lugu temast Eesti Päevalehes aadressil http://www.epl.ee/artikkel/296311)
Kui üles ja alla tulemine välja arvata oli päris lõbus seik. Läheks teine kordki, eeldusel, et 1)Õues on vähem kui 28kraadi 2) Fotokott kaaluks vähem kui 20kg 3) Kraana oleks lühem kui 54 meetrit.
Nelli "the kraanajuht" oli muhe. Edu kraanajuhtidele ja kurat, ehitage ometi kraanasse lift!
Äge :)
ReplyDelete