Surmaga silmitsi vol.2

Viies märts, 2006 aastal. Asun Vasaloppeti, mis on maailma suurim suusamaraton, stardis. 1922aastast peale on sõidetud Säleni ja Mora vahelist rohkem kui 90 kilomeetrist maratoni. Seekord oli stardis rohkem kui 40tuhat osavõtjat.

Väljas oli umbes 10 miinuskraadi ning jõhker torm. Start algas varahommikul 8paiku. Väljas oli veel hämar. Mõnus!?

Pressiinimesi veeti spetsiaalse meediabussiga. Igas vahefinishis oli fotograafidel ja ajakirjanikel 15 minutit aega. Buss ei oodanud kedagi- 15 minutit ja kõik.

Pildistasin ning vaatasin kella kordamööda. Lisaks arvutasin aega, mis mul kulub pildistamiskohast meediabussini jõudmiseks. Keeruline oli. Esimene vahefinish arvutasin täpselt.

Teine vahefinish.. ei arvutanud täpselt. Jäin oma soojast ja hubasest meediabussist maha. Okouu... Keset Rootsit, pisikeses linnas, väljas on külm ja kõle, kõik on rootslasi täis ja kedagi ausaltöeldes ei koti, kas mingi Joosep kuskilt Eestist jääb teistest maha ja arvatavasti sureb või mitte.

Tormasin kiiresti parkla poole ning peatasin kinni ühe norrakate bussi (nagu filmis- lihtsalt hüppasin bussi ette). Astusin sisse ja mitukümend Norra suusaspetsi vaatasid väga vihaste ja imelike nägudega otsa. Rääkisin bussijuhile paari lausega stoori ära ja ta lubas mind järgmisesse vahefinishisse viia. 

Päris piinlik oli aga näe, ellu jäin. Mõned pildid ka siis Vasaloppetist.

(40000 osavõtjat ja kõikide suusad ühes "suusaparklas". Huvitav, kuidas nad "omad" üles leiavad??)

(Ülejäänud pilte ma oma arhiivist üles ei leidnud, seega võtsin nad Eesti Päevalehe pildiportaalist, kuhu mul enam juurdepääsu ei ole. Seega on piltidel vesimärgid "Pressifoto")

(21sajandi kuningas Vasa isiklikult) 

(Olümpiaedu saladus)

Surmaga silmitsi vol.1

Aasta 2005. Juuli kuu neljateistkümnes päev. Sooja oli 28 kraadi. Mida sellisel päeval "normaalne" inimene teeks? Läheks randa? Ujuma? Jäätisejärjekorda?

Fotograafid ei ole normaalsed inimesed! Minu tööülesanne sel päeval oli hoopis teisest puust- ronida 54meetrise kraana otsa ning pildistada kraanajuhti.

Tundus olevat lõbus töö. Algul tunduski aga tunne muutus..

Fotokott kaalus 20kg kanti. Ronima pidi redelist, millel oli kaitsevõre ümber. Seega pidi fotokoti kõhu poolele panema. Turnimine kestis umbes pool tundi. Käed olid villis. Junn oli kõrgusest jahe ning kõik riided olid läbimärjad.

Üles jõudes naeratas vastu 58 aastane vanaemast kraanajuht... Suutsin ennast piinlikust olukorrast välja rääkida: "fotokott on ikka kuradi raske ja pole ammu trenni teinud jnejne."

See selleks. Ta sai asjast aru ning minu närust olekut vaadates tuli ka mu fotosoovidele vastu ning ronis kraanade kõige ekstreemsemasse kohta. Konksu juurde, ehk sinna, kuhu peab minema vaid siis kui midagi katki läheb. Seal on ohtlik!

(58aastane Nelli, kes käib päevas mitu korda 54m kõrguse kabiini vahet, lugu temast Eesti Päevalehes aadressil http://www.epl.ee/artikkel/296311)

Kui üles ja alla tulemine välja arvata oli päris lõbus seik. Läheks teine kordki, eeldusel, et  1)Õues on vähem kui 28kraadi 2) Fotokott kaaluks vähem kui 20kg 3) Kraana oleks lühem kui 54 meetrit. 

Nelli "the kraanajuht" oli muhe. Edu kraanajuhtidele ja kurat, ehitage ometi kraanasse lift!

Eesti (mitte)mäng Portugaliga.

Eilne Eesti koondise valikmäng Portugali vastu- maapealne põrgu, ehk fotograafile ideaalilähedane võimalus mutta tambitud (mitte)mängumeestest vingeid kaadreid saada.

Peatreener Kerdegi usutles mängujärgsel pressikal mängijate töökohustuste mittetäitmist. "Korvpalluri amet on korvpalli mängida. Paljud ju ei olegi korvpallurid- ei tee oma tööd. Ei teagi, mis tegelastega on tegu.."

Peale esimest poolaega oli asi selge. Eestlasi nuheldi nagu tuppasi%&unud kasse. Mängu polnud mõtet pildistada. Nad ju ei mänginud. Siiski tegid pallurid ka midagi hästi. Nad matsid näod kätesse/rätikutesse ning alandlikult tunnistasid oma alla jäämist.

Kristjan Kangur: "No mis ma oskan öelda, täna olin sitt. Teinekord proovin paremini!" NO SHIT, et pead paremini proovima.

Pildistasingi, seda, mida pallurid mängul kõige paremini oskasid.

Särgivalik

2008. aasta EM valikmängu Eesti- Horvaatia eel oli TOPis pressikonverents Eesti vutimeestega...

See päev algas tavaliselt. Läksin 11paiku toimetusse. Pildistasin hommikul...

Pressikonverentsist ei teadnud sel hetkel midagi. 

2006. aastal Saksamaal MMil pildistamise vahepeal käisin ka Offical Fan Shopist läbi ning ostsin endale Horvaatia vutisärgi. Täpselt sellise, millega horvaatlased platsile jooksid. Miks särgiost üldse siia teemasse puutub? 

Sel samal hommikul panin selle särgi uhkelt selga. Ilus särk ju. Nagu malelaud, aint et punase ja valgega.

Kui teada sain, et poole tunni pärast pean koondise pressikonverentsil olema oli kuri karjas... Aga aega oli särgi vahetamiseks liiga vähe- särkegi oli vajaka. Nii ma lõpuks astusingi pressikonverentsile sisse.. 5 minutit muidugi jäin hiljaks, seega kõikide pilgud suundusid minule.. Ragnar Klavan, Jelle Goes.. Ihul hakkas imelik. Nägu läks punaseks nagu ruududki särgil.. Sellest moraal- Mõni neutraalne varu särk peaks alati fotokotis olema, äärmisel juhul toimetuses. Valge särk fotokotis võib mõnikord peegeldina isegi väga kasulik olla.

    (Selline särk oleks sobinud näiteks!!)

Siiski tulid samal õhtul Eestisse ka Horvaatia koondislased. Radisson SASis pressikonverentsil oli seega just minul kõige õigem särk. Horvaati koondise mänedzer või siis mõne muu tähtsa ametiga pintsakus mees, tuli mu juurde, surus kätt ning küsis lemmikmängija kohta. "Nico Kovac," vastasin hetkega. Kohe lubas mees mulle peale mängu originaalsärgi anda...

Pole paha:)

Korvpalli pildistamine.

Esimeseks septembriks soovis prof. Peeter Linnap oma lauale fotograafia ajaloo raames analüüsitööd. Nädalake enne esimest hakkasin oma analüüsitööga peale. Kaks korda võite arvata, millest ma kirjutasin. Õige! Korvpalli pildistamine (Eesti MV finaalseeriate näidetel).

Teos on 32lehekülge, koos piltide, soovituste ja õpetustega.

Kas see kellelegi korda läheb, ma ei tea. Prof. Linnap mind läbi igatahes ei kukutanud, seega..
Kes tahab lugeda, saab selle kätte aadressil http://www.sendspace.com/file/xuiq7j
(18mb .pdf formaadis)

Keelatud vili on magus

TÜ/Rocki pääsemine Fiba EuroCupi final fourile, mis toimus Küprosel 2008 aasta mätsis oli väidetavalt Eesti klubikorvpalli suurim saavutus peale Kalevi liidu meistriks tulemist.
Tõsi, kaks võitu Permi Ural Greati vastu, võidukas korvpall Rockilt- võimas!

Viimane mäng Permi vastu: "Tartu Ülikool Rocki korvpallurid embasid üksteist, lõid väljakul tantsu, keksisid nagu poisikesed. Saali iga vaba ruutmeetri täitnud rahvas seisis püsti, juubeldas, plaksutas, lõi trummi, nii et igaühel külmajudinad üle keha jooksid. Rock oli teinud ajalugu!" (Tarmo Paju, Ville Arike/SL Õhtuleht 05.02.2008)

Mis häda sellist mängu pildistada...

(Kõik pildid sellest seeriast võinuks lehte panna- pole paha seeria, aitäh Rock!!)

Selle Võiduga pääseti siis Küpros Final Fouri. Edasi läks asi jamaks. Poolfinaal kaotati Riia Baronsile, olgugi, et juhiti enamus mängust. Napp kaotamine lõpus on samuti üsna lihtne pildistamine, kui jälgida "suurimaid" kaotajaid.
"Gert Kullamäe lahkus viie veaga väljakult, plaksutas kurvalt paarisajale Rocki fännile, istus pead vangutades meeskonna pingile ja mattis näo rätikusse." (Tarmo Paju/SL Õhtuleht 19.04.2008)





Pole just viisakas öelda, et tore, et nad nii napilt kaotasid aga...

Pronksikohtumine kaotati juba suhteliselt kindlalt. Emotsioonid otsas. Keegi ei mata pead rätikusse, kui kaotusega on juba põhimõtteliselt lepitud..Mida teha?
Väga lihtne! Tuleb otsida visuaalselt huvitavaid nurki, mis pildid atraktiivsemaks teeksid. Kust aga selliseid kohti leida? Väga lihtne! Lihtsalt minna sinna, kuhu keegi minna ei tohi- suurim võimalus, et seal ühtegi teist inimest ei ole, rääkimata fotograafidest.

Läksingi Limassoli halli ning ette aimates Rocki põrumist, uurisin enne mängu võimalusi mängu näiteks otse ülevalt alla pildistada. Selleks, et lae alla pääseda, pidi minema õue, kõndima halli taha, katsuma kõiki uksi, leidma lahtise ukse ning siis juba otsida teed üles tellingutele. Seda kõike pidi muidugi tegema bondilikult luurates.

Oma 20minutit halli (hall umbes sama suur kui Saku suurhall) "ONLY STAFF" ruumides ekseldes leidsingi õige koha. Vahele ei jäänud ning kaadrid läksid mänguga väga hästi kokku. JESS!!

Maruvihane Kerde: "Lasteaed!" (Tarmo Paju/SL Õhtuleht 21.04.2008)

(Ideaalne kaader sellise pealkirja jaoks;)

(Eurounistuse lõpp)

Kokkuvõttes, kui oma võistkond kuidagi häid pilte ei paku, siis peab seda ise tegema. Kui mõnikord (alati) selleks reegleid peab rikkuma, siis... tehkem seda (ning proovigem mitte vahele jääda)!!