Koduloom "Kips-i" lahkumine

Korvpalli vigastuse järel hüppeliigesesse eraldunud tükk opereeriti 2nädalat tagasi. Täna jätsin hüvasti kipsiga ning hakkan remonditud jalga taastama. Mida aeg edasi seda igavamaks see jalajama läks. Operatsioon oli äge. Kipsi aeg oli OK aga see kuramuse taastusravi on ikka igavene vusserdamine. Paar kildu viimasest nädalast:

Kild No1:

(kogu selle jama tekitaja.. Pisikese sõrme küüne suurune kild, mis hüppeliigeses ringi tiksus ja haiget tegi)

Kild No2:

Minu palatis oli üks 18a tennisist, kes oli operatsiooni eel üsna murelik. Ta kartis, et luutükikese põlvest opereerimine ei vaja üldnarkoosi vaid selja süsti. See pidavat väga rõve olema. Mina esialgu eriti ei muretsenud.
Operatsioonisaalide juurde jõudes tuli mu juurde doktor ja ütles, et mul on kaks võimalust. Kuna operatsioonilaual pidin olema kõhuli, siis lämbumise vältimiseks pidin, kas lubama enda hingetorusse sisendada suur voolik või leppima kohaliku tuimestuse, ehk seljasüstiga. Valisin seljasüsti.
Niikaua oli kõik Ok, kuni opilaual lebades nägin seda rämedat varrast, mida mulle seljaajju hakati pistma. Võttis junni jahedaks, ent kokkuvõttes kannatasin ära ja alakeha mitte tundmine on tegelikult päris äge tunne.

(Nagu hundid oleks jalga puremas käinud..)

Kild No3:

Operatsiooni ärkamisruum on intensiivravi palatite kõrval. Kõik kellel oli tehtud üldnarkoos oksendasid ja uimerdasid, ent mina oma tuima alakehaga uurisin huviga ümbrust. Aparaadid ripnesid mul küljes ja "piippiippiippiip" andis märku, et elan. Kuni ühel hetkel jäi piiksumine seisma ning asendus piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii-ga...
Hetkega lendasid kitlites tegelased mind elustama, ent nähes minu vägagi mõnusat olemist, pühkisin tilgad otsaeest ja kirusid: "Kurat, me tulime siia elustama ja...."
Point seisnes selles, et minu voodi asus akna ääres ja käed olid teki peal. Näpu otsas olev EKG masin lihtsalt ei saanud üks hetk külmalt sõrmelt pulssi kätte.. Elu nali!

(kudum)

Kild No4:

Kuna opi ajal olin ma täie teadvuse juures, siis rääkisin samal ajal doktor Mihkel Mardnaga juttu. Ta oli paar päeva varem toimunud Eesti - Sloveenia mängust senini vihane: "kurat, mehed õpivad terve elu palli mängima, ent ikka kaotavad individuaalse vea tõttu. Meil siin sellist asja ei ole, et, oi näe, läks sitasti ..."

Kild No5:

Ühel hetkel opi ajal küsib Mardna mult, et Joosep, ega sul Aidsi ei ole. Ma vastan, et ega ikka ei ole küll.. Siis kuulen arstide omavahelist selgitavat vestlust teemal- operatsiooni ajal endale näppu lõikamisega Aidsi saamise võimalus intensiivi vs. korralise operatsiooni puhul.... Elu nali 2!

Kild No6:

"Tore, et te mulle kipsi panite aga mille kuradi pärast te need leegid mulle jala peale joonistasite??"

Varsti tuleb blogisse ka mõni fotopostitus, seniks liigutan hüppeliigest ülesse-alla-ülesse-alla.. Ja nii kaks nädalat järjest. Tsau!

Kiirus versus kvaliteet

Pallimängudes on erinevate omadustega pallurid sätitud oma õigetele positsioonidele. Mõned mehed on kiired, seega suunatakse nad kas tagamängijateks korvpallis või ründajateks jalgpallis. Mõned mehed on jõulised, nemad mässavad korvi all või keskkaitses jalgpallis.

Samamoodi on ka pressifotograafias ja ajakirjanduses. Fotograaf, kes annab alati kvaliteetse tulemuse, kuid on oma töös aeglane (kas siis oma piltide töötlemise või kaasaegse tehnika tundmise tõttu) ei saa tihti kiiretele tööülesannetele lähetust. Samas kui kesine fotograaf, kes suudab oma pildid ülikiiresti netti kasutamiseks üles riputatud osutub tihemini valituks.

Parimad jalgpallurid ja korvpallurid on nii kiired kui ka pikad ja jõulised. Vaatame näiteks kossustaare Kevin Duranti ja näiteks Kobe Bryant'it. Need mehed on pikad, üsna koguka kehaehitusega, ent samas väga tehnilised ning kiired.

Minulgi oli probleem sellega, et voolisin kenasi pilte mängudelt, ent nende töötlemisega läks kuramuse kaua aega. Oli isegi nähvatud, et Joss, see on ju aeglaseim fotograaf õhtulehes. See väide läks mulle hinge ning hakkasin umbes pool aastat tagasi oma "workflow-ga" tegelema.

Uurisin maailma tipptegijatelt, kuidas kvaliteeti liigselt ohustamata kiiresti tööd teha. Suur osa õppimisest algas seoses koostööga Getty Imagesi "Stringerina."

Kindlasti muutub kogemuse kasvades töö veelgi kiiremaks, ent viimases mängus Eesti - Sloveenia vastu olin ma oma arenguga vägagi rahul. Esimese poolaja piltidest (tükki 400) suutsin ma sorteerida paremiku, need töödelda ja ka üles laadida ennem, kui algas teine poolaeg. Sloveenlaste värava pildid olid üleval 7minutit peale värava löömist...

Tööle kiiruse lisamiseks kasutasin jätgmisi nippe.
1) Märksin õnnnestunud kaadrid juba kaameras.
2) Tõmbasin arvutisse vaid märgitud kaadrid
3) Ostsin endale express card readeri, mis sikutab pildid sisse 3korda kiiremini kui USB 2.0.
4) Interneti sain 3G pulgaga,
5) Töödeldes tegin pildid maksimaalselt minimaalseks, st. pilt on küll väike, ent lehes maksimaalse kasutamise korral siiski piisav.
6) Enne mängu sisestasin piltide info ja tegin Photoshopis vajalikud "actionid." Lisaks kasutasin "code replacemente" (sisestan meeskondade nimed ja nubrid. Kood on näiteks e13 ja replacement on Eesti koondise kaistja Andrei Sidorenkov. Seega nimesid ise mängu ajal trükkima ei pea. E= eesti ja "number" võrdub mängija)
7) Kõik programmid panin arvutis tööse juba enne piltide sisse võtmist.

Kokkuvõttes ei pruukinud minu pildid õhtulehe fotograafidest parimad olla, ent nad olid vähemalt ülikiiresti üleval. Lõpuvile kõlades peab leht olema trükikotta saadetud. Seega sellistel puhkudel loeb pigem kiirus kui kvaliteet. Seda, et oleks olemas nii kiirus kui kvaliteet on raske, kuid mitte võimatu, korraldada...

PS! Miks mul selle postitusega nii kaua aega läks, seisneb selles, et istun hetkel kodus, jalg operatsiooni järgeslt kipsis ning hiberneerin paracetamoli närides.

Miks ma olen pressifotograaf?

Seks...



..Liigagi tihti kurdavad ajalehtede fotograafid, et nende parim pilt ei lähe lehte. Aga teeme sellise pildi, mille ajendil kirjutatakse lugu... Ja probleem lahendatud;)


Ja nalja peab ka saama.. Täna hommikune esimene ja teine nalja video...

Vigala Sass

Eelmine nädal käisime Saaremaal Vigala Sassil külas. Eelmise fotograafi oli Sass minema kupatanud. Pidavat liigselt tõmblema ning vihastele pilkudele sõltumata nahhaalselt ja närviliselt pildistama. Põhi viga olevat ikkagi liiga lähedalt (lainurgaga) pildistamine.

Sass väitis, et igal inimesel on oma energia väli, mille sisse võõraid inimesi lasta ei tohi. Tegelikult on sellel ideel ka fotograafiline iva. Miks peetakse portree objektiivideks 50mm ja suuremaid objektiive. Õige- selleks, et ei tekiks optilisi moonutusi ning et tuua inimene pildist paremini välja, ent tegelikult ka selleks, et portreteeritav tunneks ennast mugavalt.

Kellelegi ei meeldi, kui teda üli lähedalt jõllitatakse. Seega portreede jaoks visake lainurgad sahtlisse ja ärgem käigem inimestele pinda.. Fotograafia on ju tore asi!

Päikest!

Täielik värin -kuus aastat- totaalne kontoll

Aasta on 2004 ja mulle on äsja ostetud poolprofi digikas. Olen fotograafiaga tegelenud umbes pool aastat ning ei tea asjast eriti midagi. Väljas on kena suveilm, ent ma istun SL Õhtulehe sporditoimetuses isa (Jaan Martinson) kõrval ja ootan taskuraha teenimiseks mingit pildistamise pakkumist.

Juba kaks kuud olen olnud SL Õhtulehe päevapiltnike sabarakk. Ehk siis varufotograaf, kelle pilte vaadatakse viimasena või ei vaadata üldse. Tööd, mida oleks otseselt minult küsitud, ma veel teinud ei olnud. Seni olen kaasas jõlkunud vaid jalgpalli või kossu mängudel ning lehte on läinud vaid mõned pisikesed pildid.

..ja siis katkestab mu vedelemise fotoosakonna paanika. Nimelt peaks keegi persooni loo jaoks minema Lillekülla Mart Poomi pildistama. Aeg on kokku lepitud, ent fotoosakond on tühi. Kõik fotograafid on parasjagu "objektil".

Ainukene variant, kes saaks Poomi pildistama minna, olengi mina, 15aastane "habemeta jaanipoeg" Martinson. (Ega keegi mu eesnime sellal eriti ei teadnud.)

Jalad värisesid aga võimalus oli vaja ära kasutada... Ei julend ma eriti Mardiga rääkida, kartsin oma säride ja avade pärast ning üldse olin endast vägagi välja minemas... Aga tulemus oli isegi OK! Mart sai mu pabinast aru ning oli väga muhe ja abivalmis:

Kuna sain tööga hakkama, siis sellest pildistamisest saati usaldati mind aina rohkem ja rohkem. Mind hakati saatma pallimängudele üksinda, sest teati, et mingi pildi saan ikka kätte jnejne. See oli fotograafiks saamisel üks suurimaid murdepunkte!!

Mõned päevad tagasi kohtusin ma Poomiga taas. Minust on saanud kuue aastaga fotograaf ning Mardist usin kontoritööline. Nüüd pildistamisel mu jalad enam ei värisenud, huumor lippas ning pilt tuli täpselt selline nagu kavatsenud olin (see vist tähendab seda, et ma polegi kuus aastat ainult nina nokkinud..):

Meenutasin ka Mardiga meie 6aasta tagust pildistamist. Mart naeris ning ütles: "kuue aasta eest väristasid sina jalgu, nüüd olen mina see, kes hommikust saati närviliselt pastakat närides sind ootab...."





Fotopededele (heas mõttes;)..


1. pilt. Selle järgi määrasin staadioni õige särituse. Proovisin ava piisavalt kinni keeratam, et Poomi reklaamplakat oleks nii terav kui võimalik. Jõudsin f11.0-ni.

2. pilt. Suunasin ühe välgu lakke Mardist paremal. Sellega määrasin maksimaalsete varjude tumeduse pildil. Ehk fill valguse tugevuse.

3. pilt. Siin lisasin juba strip- softboxi, mis oli ka key- valgus. Softboxi peegeldust on näha ka klaasil.

Edasi oli natune säride/avadega/välkudega modimist ning lõpptulemus oli minu arust korrektne.

Uudis. Uudis.

Uudis siis selline, et blogi omanik (mina), Joosep Martinson on saanud hakkama sellise asjaga, et enam ei ole põlve otsas nikerdamist- valminud on OÜ JMfoto.

Natukene kentsakas on lugeda teenuste pakkujate maile, mis algavad "Lugupeetud firma omanik!."

Sellega seosnevalt olen uuendanud oma portfooliot aadressil jmfoto.pri.ee. Kindlasti tasub üle vaadata, kes pole ammu uudistamas käinud.


Viimaks veel igavale päevale natukene surfamist:
1) Kuidas pildistab NBA finaale Sports Illustrated, kuidas Andrew Bernstein. (Mõlemad hoiavad kossu mängu ajal töös 10-kaamerat per fotograaf.....)
2) Spordi ja portree fotograaf Darren Carrol.
3) Spordi fotograaf Matt Brown.
4) Omapärane portretist Jorgen Ahlström.
5) Fotograaf, kes teeb kodustest materjalidest miniatuurseid maastikke ning pildistab neid reaalsete pähe. Ühesõnaga PEAB VAATAMA!

Päikest!

Kuumad pildid

Täna kodumaja lifti jõudes tundsin jubedat kõrbe haisu ning lift ise oli täiesti ligane/tõrvane/pigine.. Liftikaaslasele lolli näoga otsa vaadates, vastas ta, et jah, siin oli tulekahju.... Ja süüdlaseks tema kaheksanda korruse naaber. Kuna kutt oli välismaalane, siis kõlas minupoolne "faa-faa, shit happens", ent kui ma ise sündmuskohale jõudsin oli asi naljast kaugel....

(..tervet koridori täitis täielik vaikus ja ülitugev kärsa hais..)



(..kõik plastik lambid olid sulanud ning asendatud varu pirnidga..)



(..täiesti süütute inimeste kodude välisfassaadid olid rikutud..)


(..koridori vaheuksed niretasid tahmast..)

(...ja neid seinu ei saa isegi Gillit Bangiga puhtaks....)


(..see sõber kutsus kohale tuletõrje...)



(...see mees kaotas sandaali...)


(..ja seda meest ootab puhkuselt tulles, halb üllatus...)

PS! Ma ise elan viiendal...

Jumalaga, Taavi...

Jälle peab põskedelt pisara pühkima. Emotsionaalne, humoorikas, pühendunud sportlane, kuulitõukaja Taavi Peetre on siit ilmast lahkunud. Kahju.. Minu viimased pildid temast on head, sest Taavi oli alati kuradima hea...

Päikesetriibu Triin!

Üleelmisel nädalal harjutatud veealune fotondus sai see nädal tunda esimest peaproovi. Nädala kahel päeval käisin Kalev Spa-s Triin Aljandit pildistamas.

Esimene päev lipsasin Triinu trenni vaid paari pildi ja kerge jutuajamise tarbeks. Esialgu tasub ju suhted üles soojendada, et pärast oleks mugavam koostööd teha. Trenni lõpus pakkus Triin välja, et võib pildistamise jaoks paar otsa soovitud kohas lisaks teha.

Päev oli pilvitu, mis tähendas seda, et ujula radadele langes akendest mitmeid päikesetriipe. Joe Mcnally ütles kunagi, et otsi alati huvitavat olemasolevat valgust. Kui sa seda ei leia, võta kotist välgud.. Seekord leidsin ning välgud jäid puutumata:

(Sellised nägid välja päikese triibud..)

(..millest Triin pidi umbes 10 korda läbi ujuma...)

(...et saada õigesti ajastatud tõmme pildile)

Järgmine päev läksime Ahtoga tunnikene varem ujulasse kohale ning hakkasime ettevalmistusi tegema. Päike oli jällegi täiesti olemas ning aja kokkuhoiu mõttes tegime kindla plaani, kuidas Triinu vee all pildistada. Plaanis oli esiteks siis tavaline krooli tõmme eest, teiseks peakas ja krool küljelt ning lõpus sügav peakas küljelt 5 meetrisel otsal.

Ajaliselt läks pildistamine poole kauem, kui lubatud, ent kaadrid olid lahedad ja tundus, et Triin sai ise ka üsna positiivse emotsiooni ja portsu lahedaid pilte.

Tehnilisest poolest veel nii palju, et esiteks tuli kaldal paika panna teravus, säri, ava ja iso. Säri oli 1/800sek kanti, sest aeglasema säriga poleks mullid nii teravad jäänud. Ava oli vast f/4.0, see andis piisavalt pika terava vahemaa. Ja kui need olid paigas sättisime niikaua iso, kuni pilt oli õigesti säritatud. Seega jäi iso midagi 1000-2000 vahele, mis Canon EOS 1d mark 4-ja puhul on käkitegu.

Kogu pildistamine oli minu enda organiseeritud ettevõtmine, seega lehte läheb Aljand kurat teab millal. Ent kui läheb, siis on vähemalt pildid lahedad ja minu süda rahul.

PS! Klõpsake piltidel, et neid veel SUUREMALT näha!

..ja ta väänles mu sõrmede vahel...

Paljud head fotograafid ei pea blogisid. See nädal sain ma aru miks. Kui töid ja ideid on palju palju, siis lihtsalt ei jõua blogindusega tegeleda. Lihtne! (Seega palun veidi vabandust)

Eelmine nädal oli täielik rabelemine, mis lõppes sportlikult. Kõigepealt vinge vutt Itaaliaga, siis võrratu võrkpall Hollandiga, kole korvpall Rakveres ja tore Triin Aljand vees. Aga mitte spordist ei tahaks rääkida.

Mõned päevad olen saanud kasutada Canoni spets objektiivi.
Nimelt on tegu Tilt-Shift 24mm (täpsemalt siis Canon TS-E 24mm F3.5 L II ) jubinaga. Tilt-shift objektiivi idee on sellest, et objektiivi on võimalik väänata, mille tagajärjel hakkab juhtuma huvitavaid asju. Proovin teile veidi ideed selgitada..

(Katsetage teravuse värki ühe avatud silmaga. Teine pange kinni.)

..Ühesõnaga, loete mu blogi oma läpakast. Nii, läpaka ekraan on sirgelt püsti, seega on teie silmade teravustasapinnaga paralleelne, ehk mu blogi on teie silmale täies ulatuses terav. See mis jääb läpakast taha poole on udune ja fookusest väljas.

Nii.. Väänake nüüd oma läpaka ekraan umbes 45kraadi kaugemale edasi. Enam ei ole kogu ekraan teile terav, sest kogu ekraan ei ole silma teravustasapinnaga paralleelne. Terav on ainult teatud vahemik, millele silm fokuseerib. Mida edasi te läpaka ekraani kallutate, seda väikesem ala on teie silmale terav. Esialgu on terav terve blogi, siis ainult see lõik ja lõpuks ainult see rida.

Lisaks saate te ka läpakat vasakule, paremale keerata. Kui ekraani kallutamisel oli teravustasapind horisontaalne, siis läpaka keeramisel on terav ala vertikaalne... Loogiline, eks!?

(Viimaks on võimalus teha ka mõlemat kallutust korraga ja siis läheb asi veel põnevamaks.)

Tilt-Shift objektiiviga saab samamoodi teravustasapindasid muuta nagu läpaka ekraani puhul ketsetasite. Seega on võimalik traditsioonilise ("otsese läpaka ekraani näite") horisontaalse teravustasapinna muutmine mistahes asendis tasapinnaks.

Keeruline jutt aga mõned selgitavad näited (läpaka keeramise näitel) nädalavahetusest:

(Siin on siis teravustasapind vertikaalne.)

(Siin ka)

Järgnevatel on natukene üht (horisontaalset) ja natukene teist (vertikaalset) shifti:

(Pildil Triin Aljand)

(Eesti - Holland)

Viimaste näidete pildistamise puhul nägi see objektiiv kaamera otsas välja umbes selline:

Kokkuvõttes on tilt-shift objektiivid väga pullid asjad. Esialgu on nende töö põhimõtet raske mõista, kuid ajapikku sellega harjub. Ning kui asi päris käpas on saab nendega väga vingeid kaadreid.

Huvilistele väike selgitav video siin.


Update eilsest Eesti- Usbekistani mängust: