Koduloom "Kips-i" lahkumine

Korvpalli vigastuse järel hüppeliigesesse eraldunud tükk opereeriti 2nädalat tagasi. Täna jätsin hüvasti kipsiga ning hakkan remonditud jalga taastama. Mida aeg edasi seda igavamaks see jalajama läks. Operatsioon oli äge. Kipsi aeg oli OK aga see kuramuse taastusravi on ikka igavene vusserdamine. Paar kildu viimasest nädalast:

Kild No1:

(kogu selle jama tekitaja.. Pisikese sõrme küüne suurune kild, mis hüppeliigeses ringi tiksus ja haiget tegi)

Kild No2:

Minu palatis oli üks 18a tennisist, kes oli operatsiooni eel üsna murelik. Ta kartis, et luutükikese põlvest opereerimine ei vaja üldnarkoosi vaid selja süsti. See pidavat väga rõve olema. Mina esialgu eriti ei muretsenud.
Operatsioonisaalide juurde jõudes tuli mu juurde doktor ja ütles, et mul on kaks võimalust. Kuna operatsioonilaual pidin olema kõhuli, siis lämbumise vältimiseks pidin, kas lubama enda hingetorusse sisendada suur voolik või leppima kohaliku tuimestuse, ehk seljasüstiga. Valisin seljasüsti.
Niikaua oli kõik Ok, kuni opilaual lebades nägin seda rämedat varrast, mida mulle seljaajju hakati pistma. Võttis junni jahedaks, ent kokkuvõttes kannatasin ära ja alakeha mitte tundmine on tegelikult päris äge tunne.

(Nagu hundid oleks jalga puremas käinud..)

Kild No3:

Operatsiooni ärkamisruum on intensiivravi palatite kõrval. Kõik kellel oli tehtud üldnarkoos oksendasid ja uimerdasid, ent mina oma tuima alakehaga uurisin huviga ümbrust. Aparaadid ripnesid mul küljes ja "piippiippiippiip" andis märku, et elan. Kuni ühel hetkel jäi piiksumine seisma ning asendus piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii-ga...
Hetkega lendasid kitlites tegelased mind elustama, ent nähes minu vägagi mõnusat olemist, pühkisin tilgad otsaeest ja kirusid: "Kurat, me tulime siia elustama ja...."
Point seisnes selles, et minu voodi asus akna ääres ja käed olid teki peal. Näpu otsas olev EKG masin lihtsalt ei saanud üks hetk külmalt sõrmelt pulssi kätte.. Elu nali!

(kudum)

Kild No4:

Kuna opi ajal olin ma täie teadvuse juures, siis rääkisin samal ajal doktor Mihkel Mardnaga juttu. Ta oli paar päeva varem toimunud Eesti - Sloveenia mängust senini vihane: "kurat, mehed õpivad terve elu palli mängima, ent ikka kaotavad individuaalse vea tõttu. Meil siin sellist asja ei ole, et, oi näe, läks sitasti ..."

Kild No5:

Ühel hetkel opi ajal küsib Mardna mult, et Joosep, ega sul Aidsi ei ole. Ma vastan, et ega ikka ei ole küll.. Siis kuulen arstide omavahelist selgitavat vestlust teemal- operatsiooni ajal endale näppu lõikamisega Aidsi saamise võimalus intensiivi vs. korralise operatsiooni puhul.... Elu nali 2!

Kild No6:

"Tore, et te mulle kipsi panite aga mille kuradi pärast te need leegid mulle jala peale joonistasite??"

Varsti tuleb blogisse ka mõni fotopostitus, seniks liigutan hüppeliigest ülesse-alla-ülesse-alla.. Ja nii kaks nädalat järjest. Tsau!