Täielik värin -kuus aastat- totaalne kontoll

Aasta on 2004 ja mulle on äsja ostetud poolprofi digikas. Olen fotograafiaga tegelenud umbes pool aastat ning ei tea asjast eriti midagi. Väljas on kena suveilm, ent ma istun SL Õhtulehe sporditoimetuses isa (Jaan Martinson) kõrval ja ootan taskuraha teenimiseks mingit pildistamise pakkumist.

Juba kaks kuud olen olnud SL Õhtulehe päevapiltnike sabarakk. Ehk siis varufotograaf, kelle pilte vaadatakse viimasena või ei vaadata üldse. Tööd, mida oleks otseselt minult küsitud, ma veel teinud ei olnud. Seni olen kaasas jõlkunud vaid jalgpalli või kossu mängudel ning lehte on läinud vaid mõned pisikesed pildid.

..ja siis katkestab mu vedelemise fotoosakonna paanika. Nimelt peaks keegi persooni loo jaoks minema Lillekülla Mart Poomi pildistama. Aeg on kokku lepitud, ent fotoosakond on tühi. Kõik fotograafid on parasjagu "objektil".

Ainukene variant, kes saaks Poomi pildistama minna, olengi mina, 15aastane "habemeta jaanipoeg" Martinson. (Ega keegi mu eesnime sellal eriti ei teadnud.)

Jalad värisesid aga võimalus oli vaja ära kasutada... Ei julend ma eriti Mardiga rääkida, kartsin oma säride ja avade pärast ning üldse olin endast vägagi välja minemas... Aga tulemus oli isegi OK! Mart sai mu pabinast aru ning oli väga muhe ja abivalmis:

Kuna sain tööga hakkama, siis sellest pildistamisest saati usaldati mind aina rohkem ja rohkem. Mind hakati saatma pallimängudele üksinda, sest teati, et mingi pildi saan ikka kätte jnejne. See oli fotograafiks saamisel üks suurimaid murdepunkte!!

Mõned päevad tagasi kohtusin ma Poomiga taas. Minust on saanud kuue aastaga fotograaf ning Mardist usin kontoritööline. Nüüd pildistamisel mu jalad enam ei värisenud, huumor lippas ning pilt tuli täpselt selline nagu kavatsenud olin (see vist tähendab seda, et ma polegi kuus aastat ainult nina nokkinud..):

Meenutasin ka Mardiga meie 6aasta tagust pildistamist. Mart naeris ning ütles: "kuue aasta eest väristasid sina jalgu, nüüd olen mina see, kes hommikust saati närviliselt pastakat närides sind ootab...."





Fotopededele (heas mõttes;)..


1. pilt. Selle järgi määrasin staadioni õige särituse. Proovisin ava piisavalt kinni keeratam, et Poomi reklaamplakat oleks nii terav kui võimalik. Jõudsin f11.0-ni.

2. pilt. Suunasin ühe välgu lakke Mardist paremal. Sellega määrasin maksimaalsete varjude tumeduse pildil. Ehk fill valguse tugevuse.

3. pilt. Siin lisasin juba strip- softboxi, mis oli ka key- valgus. Softboxi peegeldust on näha ka klaasil.

Edasi oli natune säride/avadega/välkudega modimist ning lõpptulemus oli minu arust korrektne.