Fotograafi vaist...

Täna oli vintske päev. Aga jällegi- ära tegime (EKJL, head mehed valisite;). Marko tegi tõukeid, heiteid, hüppeid. Mina tegin peamiselt jookse.

Hakkasin mõtlema huvitava probleemi peale.... Korrektne finišhi foto võitjast tähendab seda, et pildil on ainuisikuliselt emotsionaalne võitja, käed taeva poole tõstetud, taust on udune ja kompa paigas.

Jooksjad liiguvad väga kiiresti. Käed tõusevad taeva poole heal juhul sekundiks. Selle ajaga märgata, kes võitis, võitja kaadrisse püüda, kompositsioneerida, teravustada, pildistada.. Täiesti võimatu!! Ainukene lahendus on see, et me teame/aimame hetk enne jooksja finishisse jõudmis, kes võidab. Kui võitja edumaa on suur, pole probleemi:

(200m võitja Borarinwa)

(100m võitja Williams)

(Takistusjooksu võitja Krause)

Lühemate distantside puhul on vahed väga pisikesed, poole meetri sisse mahub kolm jooksjat, seega kus me teame, et me valet jooksjat ei pildista?

(Küljepealt on võitja edumaa tajutav. Otse vaadates mitte. Kes on pildil võitja???)

Piinliku olukorra tekkimist, kus meil on sada pilti valest jooksjast, saab vähendada. Kuidas?
Esiteks, vaadates, kes eeljooksudest parima ajaga finaali pääses. Teiseks, uurides, kellel on finaalis parim hooaja tippmark. Kolmandaks, kuulata jooksu ajal staadioni kommentaatoreid, kes infi jagavad. Nende kolme asjaolu järgimisest peaks piisama, ent tihti läheb vaja ka neljandat... Selleks on vaist!

Täna 110m tõkete finaali selge favoriit oli britt Andy Pozzi. Tema eelringide aeg oli parim. Tema hooaja tippmark oli parim. Kommentaatorid karjusid ta nime ja isegi finišhis pidasid teda kuldmedali omanikuks. "Palju õnne, Pozzi," karjusid nad. Kuid, kurat, mina ei pildistanud Pozzit, ma sättisin endale kaadrisse hoopis Jack Meredithi...

Mõni ärev hetk peale finišhit selgus, et lõpumeetritel suutis keegi siiski Pozzist 7 sajandikku, ehk mõne millimeetri võrra parem olla.... Kes? Teil on õigus, see oli Jack Meredith;)