Eile saabus Eestisse Monaco vürst Albert II. Kuna mina olin sel päeval ametis, pidin ka Alberti ametlikke külastusi pildistama. Päevane melu päädis piduliku heategevusliku õhtusöögiga Rahvusooper Estonias.
Palavast ilmast sõltumata pidin igapäevased "kõhuli tartaanil" riided vahetama pidulikumate vastu. Ega see lihtne ei olnud. Minu enda antiiksed kingad paljastasid varbaid, seega pidin soliidsed kingad sõbralt laenama. Ka särgid olid aastatega tolmukorra all. Viike kui selliseid ma oma pükstel samuti ei tuvastanud. Õnneks on mul sõber, kes on minuga täpselt sama suur, pikk ja lai. Strateegiliselt väga kaval kooslus;)
Pildistamine ise ei olnudki niivõrd eriline. Peale punase vaiba kaadreid, saime õhtusöögi esimestel minutitel rõdult seltskonda pildistada. Ei midagi erilist, kuigi natukene uhke oli pintsakus prominentidega samastuda.
Peale õhtusöögi ametlikku pressiosa toimetuse poole sõites väitis ajakirjanik, et ega sellistel ametlikel üritustel midagi põnevat ju pildistada ei saagi. Fotograafide seas kuulen alati nurinaid kui tegu on pressikonverentside või muude ametlike ürituste pildistamisega. A la mis seal ikka väga teha saab jne. Vaidlen vastu. Pressikad on just sellised üritused, kus hea fotograaf eristub kesisest. Hea fotograaf suudab mõttetust formaalsuses nö sitast saia teha. Kesine fotograaf mitte. Hea fotograaf leiab detailid, millele toetuda, et rääkida oma lugu, kesine mitte. Eile keskendusin presidendi ilmetele vürst Alberti kõne ajal ja ei ütleks, et pildid on igavad. See oli minu fookus:
igati tasemel nagu alati, Joss!
ReplyDelete:)
ReplyDelete