Suur rõõm väikestest asjadest..

14ndal juunil peeti juuniküüditamise 70.aastapäeva mälestuspäev Tallinnas, Kadriorus, presidendi lossi roosiaias. Ürituselt lahkudes jäi mulle silma üks pisikene detail:

Ühtäkki läks mul meel rõõmsamaks. Olin oma ametiga enamgi kui rahul...

Fotograafi nädal

Paljud küsivad, et millal ma taas uue postituse lisan. Üldiselt vastan, et siis kui midagi huviatavat tekib. Ärge arvake, et iga pildistamine tähendab postitust. Igapäevaselt fotograafina töötades on pildistamist hommikust õhtuni, millest nädala jooksul tekib vast üks huvitav postitus.

Küsite, millega ma siis igapäevaselt tegelen? Palun, eelmise nädala plaan alates pühapäevast:

Pühapäev 05.06

Olin abivalvur, ehk kui põhivalvur fotograaf hätta jääb, helistab mulle. Helistaski, Andrus Veerpalu andis telefoni konverentsil FISile dopinguasjast selgitusi. Kolm tundi advokaadibüroo ukse taga ootamist:

Esmaspäev 06.06

Täismahus tööpäev. Saadeti Naissaarele Tõnu Kaljuste juurde, kes tutvustas meediale Nargen festivali. Lisaks tegime tiiru Naissaare peal. Arhiiv sai Naissaare võrra kõvasti rikkamaks:

Hiljem pildistasin Noblessneri valukojas Nargeni festivali raames, Timo Steineri ooperi "Kaks pead" proovi.

Teisipäev 07.06

Hommik algas Toomas Lelovi, kes on City Bike töötaja, pildistamisega. Pilt pidi iseloomustama lugu, milles räägiti jalgratastega reisimisest.

Peale seda illustreerisin lugu Kultuuripealinn 2011 raames ehitatud Ökosaarest ja selle tegijatest.

Viimasena läksin randa. Suure kuumusega oli rannapilte niikui nii vaja. Otsene käsk oli pildistada naisi, kes endale päikese kreemi määrivad.

Reede 10.06

Esmalt saadeti mind Saha surnuaeda, kus oli toimunud nö. haudade rüvetamine. Playboy novembrikuu numbris ilmusid alasti pildid näitsikust, kes siis Saha kabelis poseeris. Küsitlesime kohalikke ja uurisime asja.

Pärast seda portreteerisin Kunstimuuseumi direktorit Sirje Helmet.

See oli lühikene nädal, kuna kolmapäev ja neljapäev ning nädalavahetus olid vabad. Aga selliseid nädalaid on vähe, täismahus töönädala postitus veniks liiga pikaks.

Spordifotograaf pintsakus.. WHAAAT?!

Spordifotograafi töö on räpane. Väga tihti peame õige pildistamisnurga saamiseks kõhuli viskama, tartaanile kükitama või murul istuma. Seega valgeid pükse ja kingi üldiselt ei soovitaks.

Eile saabus Eestisse Monaco vürst Albert II. Kuna mina olin sel päeval ametis, pidin ka Alberti ametlikke külastusi pildistama. Päevane melu päädis piduliku heategevusliku õhtusöögiga Rahvusooper Estonias.

Palavast ilmast sõltumata pidin igapäevased "kõhuli tartaanil" riided vahetama pidulikumate vastu. Ega see lihtne ei olnud. Minu enda antiiksed kingad paljastasid varbaid, seega pidin soliidsed kingad sõbralt laenama. Ka särgid olid aastatega tolmukorra all. Viike kui selliseid ma oma pükstel samuti ei tuvastanud. Õnneks on mul sõber, kes on minuga täpselt sama suur, pikk ja lai. Strateegiliselt väga kaval kooslus;)

Pildistamine ise ei olnudki niivõrd eriline. Peale punase vaiba kaadreid, saime õhtusöögi esimestel minutitel rõdult seltskonda pildistada. Ei midagi erilist, kuigi natukene uhke oli pintsakus prominentidega samastuda.

Peale õhtusöögi ametlikku pressiosa toimetuse poole sõites väitis ajakirjanik, et ega sellistel ametlikel üritustel midagi põnevat ju pildistada ei saagi. Fotograafide seas kuulen alati nurinaid kui tegu on pressikonverentside või muude ametlike ürituste pildistamisega. A la mis seal ikka väga teha saab jne. Vaidlen vastu. Pressikad on just sellised üritused, kus hea fotograaf eristub kesisest. Hea fotograaf suudab mõttetust formaalsuses nö sitast saia teha. Kesine fotograaf mitte. Hea fotograaf leiab detailid, millele toetuda, et rääkida oma lugu, kesine mitte. Eile keskendusin presidendi ilmetele vürst Alberti kõne ajal ja ei ütleks, et pildid on igavad. See oli minu fookus: