Aasta pressifoto 2017

Aasta Pressifoto 2016

Aasta Spordifoto kandidaadid

Ingliskeelne blogi!!

Vabandan säherduse viivituse pärast.

Austraalia seiklus on tõsinenud. Tuleb kasutada brutaalsemat jõudu, et membraanist täielikult läbi närida. Sestap ka vajadus ingliskeelsele blogile. Tulevik on lühike. Ei tea, kas eestikeelne blogi naaseb, ei tea, ei tea..

Seniks tänud lugemast ning kes ingliskeelt jagab, nautige portfooliot/blogi üheskoos uues kuues:

www.joosepmartinson.com

Lisaks olen teinud endale uue facebooki lehe ning twitteri. Laske heal maitsa või kommenteerige kui ei maitse..

www.facebook.com/joosepmartinsonphotography
www.twitter.com/joosepmartinson

Viie päeva pärast aga naasen Sydneysse ning kohtun siinse RedBulli tegelastega ja Getty sheffidega.. Eks näis..

Elu ongi seiklus!

Viimasest postitusest on möödas liigagi pikk aeg. Isegi bloggeri keskkond on muutunud. Farmi seiklus saab läbi juulis kui päevad täis saavad (88päeva). Siis nokin näppudelt rooste maha ja hakkan fotopommitamistest taas kirjutama...

Farmi päevi, teise aasta viisa jaoks, hakkasid kogunema pisikeses linnakeses, Childersis. Tööhostel oli vaakumis ja eestlased olid kõrges hinnas. Spencer Citrus Ranch pakkus meile koheselt tööd. Poolteist kuud sai iga hommik 5.30 ärgatud ning mandariine korjatud, pakitud, nokitud. 20dollari eest tunnis selline kogemus, hindamatu! Eriti veel inimesele, kes on raha eest vaid vilet suus hoidnud ning kaamera nuppe vajutanud.

(Mina ja Reelika mandariine korjamas)

Aeg sai jälle teise tähenduse. Tehases, kus mandariine karpidesse pakkisime, oleva kella patareid ei olnud tühjad. Olgugi, et seierid liikusid raskelt, oli probleem pigem ajuvabas robot-töös. Pauside ajal kulges aeg huvitaval kombel vastupidiselt. Relatiivsus teooria...

Ühel päeval sai robot-töö otsa. Raha oli kogunenud ning aju vajas restarti. Otsustasime osta auto ning külastada maailma suurimat liivasaart, Fraser Islandi (wiki). Looduse mitmekesisus ning võimsus lõi ajust viirused välja. Osssaaaaa efekt oligi see, mida tarvis oli.

(Oioioioioiii, mis tšunglivatti see auto siin taluma on pidanud)

(Maheno shipwreck ja meie)

(Champagne Pools)

(Esimene öö telksime vihmametsas. Teine öö tormises metsatukas ning siis mererannas.)

Üheksa surfarit kümnest kohtuvad siin haidega. Haidele surfarid otseselt ei maitse, seega otsustasin ka ise nendega tutvust teha. Mullitasin tunnikese, ent eestlasi haid vist kardavad. Ega ma enda alla ulpides vaadata ei julgenud. Haidega on tegelikult nüüdseks koos surfatud.

(Uus laud, mille ostsin riigist lahkuvalt backpackerilt 80% pärishinnast odavamalt)

(Haisid ootamas)

 

 Kahe kuu jooksul pole ma kaamerat kätte võtnud. See aeg, mis lubab mul hetkel tšungli elu nautida, võib olla viimane. Time-outid aitavad mõttel konsentreeruda ning uue hooga edasi möllata. Manufaktuuritöölise silmadega enda ametit vaadates valgub adneraliin näppudesse. Andke ainult ette..

Lähitulevikust veel nii palju, et eelnev tööandja (guugli tõlkija tõttu nimesid nimetamata) oli hajevil austraallane, kes lubas piimajõgesid ja pudrumägesid. Tundsin, et ei olnud iseenda peremees. Tööd küll oli aga palkasid pidi lõpus lunima jne. Olen piisavalt tugev, et end nende gravitatsioonist eemaldada ning võtta ette uued jahimaad.

(Uued jahimaad mõtteis)

Thredbo on Austraalia suusakuurort. Juulist oktoobrini lendavad sinna kohale massid, kelle pildistamisega teenib raha firma "Hot shots." Nende töökuulutusele vastates oldi minust huvitatud. Ütlesin jah! Graafik on vaba, lumelauaga mööda mägesid tiirutades, tuleb päevas ette kanda 40 pilti inimestest, kes neid pilte ise ostaksid. Keskmine teenistus väidetavalt 1200$ nädalas ning fotograafe kümne ringis. Hea koht tutvuste loomiseks ning ehk avanevad uued uksed, millest septembris/oktoobris Sydneysse naastes, ehk hoogsalt sisse saaks astuda. Elame näeme!

PS! Kui Austraaliasse tulles toaletti peate kasutama, siis veenduge, et seal konna ei hulbi.. Sest tavaliselt hulbib.. ;)

Elu saab olema seiklus!

Austraalia on vahva. Fotograafilisest küljest tuleb kasuks hea ilm. Siinne talv on Eesti suvi. Fotodele meeldib päike. Ja mis meeldib fotodele, peab ka mulle meeldima.

Lisaks on siinne sport suurem. Publikut on alati rohkem (taust on värvilisem), staadionid on suuremad ning tähtsaid sündmusi (fotoadrenaliini hetki) tihemini. Eesti on tore aga töö suhtes nõrgem kui Austraalia. Valik on mõneks ajaks tehtud, ent kuidas siia jääda?

Hetkel on mul Work and Holiday (backpackeri) viisa, mis lubab riigis olla aasta ning farmi päevade täitmisel (kolm kuud) teisegi aasta. Sealt edasi oleks võimalus taodelda student viisat, ehk peaks uuesti ülikooli minema. Student viisa aga piirab lubatud töötunde ning kool maksab.

Hea variant oleks veel business viisa, mis aga nõuab umbes miljoni kroonist käivet aastas. Siin ehk oleks tehtav, ent läheks aega. Seega jõuamegi unelmate variandini, ehk sponsorhip viisa, millest iga sisserändaja unistab.

Sponsorship viisat saab taodelda tööandja, kui ta suudab tõestada, et antud töötaja sarnast on Austraaliast raske leida. Firma peab täitma teatud kriteeriumid ning töötaja peab olema seda kogu keppi väärt. Kepp kestab õnnestumise korral minimaalselt aasta.

Scott ja Charles (bossid) SMP-st olid minu tööst poole aasta jooksul vaimustuses. Neil on vaja noort ja talendikat fotograafi. Nad ütlsid, et ei taha mind kaotada ning hakkavad mu sponsorship viisaga tegelema. Kahjuks on nad austraallased ning nende lubadused on toredad, ent asi ei pruugi tegelikult nii lilleline olla.

Seega kokkuvõttes loodan, et saan sponsori viisa, ent turvalisuse mõttes hoian muud variandid ka lahtised.

Kuna viisa organiseerimine ja sellega kaasnev paberimajandus kestab minimaalselt aasta kanti, pean teise aasta jaoks farmipäevi koguma. Mõte mingite mangode korjamisest kummitas koledasti, ent lõpuks sundisin end selles positiivset leidma. Teeme ära, ütlesin tüdrukule ja hing on ärevil...

Järgmisel nädalal ostame autolaadse asja (1500$ päris "autot" ei saa) ja paneme Sydney niiske talve eest põhja poole ajama. Stardime Sydneyst ja lõpetame Sydneys. Idee oleks Cairnsi kanti (võibolla ka Darwinisse) jõuda, ent teglikult reegleid ei ole. Tahaks vaid reisida, raha kõrvale panna, koguda täis farmipäevad ja rock'n'rollida ja surfata elu eest. Sellist vabadust nagu hetkel ei pruugi lähimatel aastatel enam ette tulla..

Tagasi jõudes paneks kõik rauad täiega tulle. Teistele töötamise mõte ei ole mulle kunagi väga meeldinud, seega on plaan oma firma teha. Äriplaan on laias laastus valmis. Ideeliste nüanssidega tegeleme reisi jooksul. Ingliskeelne blogi ning uus portfoolio, firma koduleht on juba tegemisel. Asi läheb tõsiseks, ent mitte järgmise kolme-nelja kuu jooksul..

(Tõestus: Elus!)

Giddy up!

Bend it like Benji... (Marshall)

Kui vahepeal tuul ei puhunud, siis eelmine nädal möllas tornaado. Kolmapäevast pühapäevani oli mul kokku 42 töötundi. Näpuotsaga ehitust koos ühe iirlasega, kes iga kuradima sekund mulle 0:4 ära tegi. Iirlaste EMi alagrupis on aga Hispaania, Tšehhi ja Itaalia. Seda iirlasele meelde tuletades jäi viimane soiku...
Poole aasta jooksul olen kontaktihunnikut kõvasti kasvatanud ning see hakkab lõpuks vilja kandma. Üks fotograaf, kellega ma koos netballi pildistasin pakkus nädalavahetuseks mulle tööd. 50$ tunnis ja kokku 10tunnine ots (millest julgelt 7h oli finisheerijate ootamist).
Wild Women Coastrek 100km kõnd, kus minu ülesanne oli finisheerijate pildistamine. Töö oli lihtne, ent siiski suutsin seda väga hästi teha. Peale kohustuslike "jeejee" piltide andsin valikusse ka muud.

Laupäeval soovis SMP minu teeneid NRLi (National Rugby League) avamängu pildistamisel. Kuna ma ragbit olin varem paar korda vaid telekast näinud, siis oioi kui ebakindlalt ma mängule lähenesin.

Wests Tigersi ja Cronulla Sharksi (muide, ma olen Cronulla rannas surfamas käinud. Haisid pole veel kohanud) vahelisel mängul, Leichardt Ovalil oli kohal 20 tuhande inimese kanti. Ragbi on siin peamine spordiala. Veri lendas. Asi oli tõsine.

(Ninaluu murd pole vigastus)

(Sentimeetrine auk huules naeratusele ei mõju)

Peamiseks pabina põhjuseks oli tõsiasi, et mul ei olnud korralikku tele objektiivi. Kuna hetkel pean kõikidele töödele kinnisilmi "jah" ütlema, siis pidi 70-200mm toruga hakkama saama. Sain pildistada vaid siis, kui mäng sattus minu 30m pildistamisraadiusesse. Siis täristasin nii, et mälukaardid särisesid.

Mäng oli ülimalt põnev ning mõned minutid enne lõppu suutis kodumeeskond Tigers seisu viigistada. Mäng läks lisaajale, mida ragbis juhtub üliharva. Seega minu pabistamine süvenes veelgi. Olin kui snaiper, kellel on vaid üks padrun. Lõpuks tagus vanajumal minu silmeall viimased kaardid lauda. Kogemus ei lasknud endalt kaks korda küsida ning Benji Marhalli lisaajal võidu toonud kauglöök sai kenasti pildile. Kõrvalt pikkade torude tagant kuulsin kirumist.. Thanks 70-200mm:

Väike mõttetera ka! Suure hunniku tehnikaga on kindlasti lihtsam pildistada, ent alati tuleb töötada võimaluste piires. Eesti vaene fotograaf, kes pildistas ragbit esimest korda ja 6aastat vana kaamera ning pisikese objektiiviga sai ainsana peale mängu kõige tähtsama hetke... Impossible is nothing!!!

Austraaliast üldiselt 1

Kuna fototööd koguneb aeg ajalt, siis kirjeldan tühjematel aegadel veidi Austraaliat üldisemalt. Viimasel ajal on olnud rohkem vaba aega ning selle sisustamiseks ostsin endale surfilaua. Kui fototööd ei ole ja ehitus (mida arvete maksmiseks ikka mõnikord tegema pean) seisab, käin laintes hullamas.

(Minu uus iseenda poolt renoveeritud sõber)

Võtakski pikema teemana peatükkide kaupa Austraalia elu ette. Tegu on järjejutuga. Esimene osa:


TRANSPORT

Autoga linna südamesse sõitmiseks peab ületama tolli, kus kasseeriakse mõnnalt kuskil 5 daala. Enamustel autodel on mingid jublakad, mis iseenesest raha tollis maksavad. Seega peatumist otseselt maksmiseks ei ole.

Kuna kesklinnas parkida on kallis ja kohti ei ole, lähenetakse keskusele (kutsutakse CBD ehk Central Business District) metrooga. Sydneys on väga hästi toimiv metroo võrgustik. Minusugune oigen (tainas ehk taigen, oinas ehk oigen) sai paari nädalaga pihta kogu skeemile. Rongid on peamiselt kolmekordsed ja liiguvad tihti. Pilet maksab erinavete tsoonide vahel liigeldes vastavalt umbes 5-8 doltsi edasi tagasi.

Bussid liiguvad ka aga neid kasutatakse siis, kui rong ei lävi. Kesklinnas on ka huvitav asjandus nagu monorail rong, mis kujutab endast toru peal sõitvat trammi, mis hõljub kesklinnas inimeste peadekohal. Pole sõitnud, rohkem ei tea.

(Kodu ukse eest sõidab selline jurakas läbi)

Taksod on sama odavad kui eestis ning jõeäärsetesse paikadesse (peamisel Manly, mis on kuulus surfikoht) pääseb ferry/laevaga. Kõigele on üldiselt mõeldud ning süsteem on loogiline ja kiire. Soovitaks Tallinnalegi metrood kaevama hakata (kaua sa viitsid Viimsist kesklinna 40minti jukerdada)

(Will you Ferry me?)

Backpackeri nipp! Kiirematel hommikutel ei viitsi mõnikord piletit osta ning surun end metroo väravatest läbi. Teine võimalus on läbida väravad vahetult kellegi taga (Sydney on gay pealinn, seega liiga lähedale ei soovitaks minna). Kontrolle pole poole aasta jooksul näinud, seega aeg-ajalt võib riskida (trahv 200$).

POED

Poodisisi on oksendamiseni. Inimestel on raha igasugu lollusid osta, seega toimivad siin igasugu imelikud väikepoed. Buduaarikesi ja kohvikuid on kõik kohad täis. Suuremad ketid on Coles ja Woolworth (säästukas), 7-eleven (R-Kiosk), Dick Smith (Click, Euronics), K-mart (maksimarket). Süüa saab miljardist erinevast restoranist ning rämpstoitu on ka lõpmatuseni: McDonalds, Hungry Jacks (Burger King), KFC, Dominoes (pitsa) jne. Mõnusad asjad on vuntsidega mehikeste kebabid ja tšainiinlaste nuudli ja sušhi kohad, mis on alati ööläbi lahti. Põhilised kliendid haaravad toidu peale pidutsemist kodupoole kõmpides.

Backpackeri nõks! Peale kella viit müüakse metroo söögikohtades staff poole hinnaga ära, seega saab karbtäie sushit/nuudleid umbes 4doltsiga kätte.

SPORT

Austraalia on spordihull. Kõige tähtsam on neil rugby ja kricket. Randades ja parkides on sellidel alati rugby pallid kaasas. Loobivad neid eurooplasele suht arusaamatu loogika järgi. Lisaks mängitakse aina enam ja enam jalgpalli ning kossu. Austraalia suuruse tõttu on siin tegelikult kõik spordialad esindatud. Isegi jäähoki ja murdmaa suusatamine. Naiste levinuim sport on netball, mis on korvpall ilma põrgatamiseta ja ilma korvilauata. Vabaaja põhiline teema on surf, kus iga paari kuu tagant mõni sell härra hai poolt ära nahistatakse. Loomulik kadu.



Vabaaja sportimisvõimalusi on piisavalt. Kesklinnaski on parke ja riiklike tasuta spordiväljakuid. Ise olen käinud parkides jooksmas ja vabaõhu jõusaalides harjutusi tegemas. Seda kõike muidugi peale pooltteist tundi korvpalli mängimist. Kossuplats on alati tegelasi täis ning platsi ääres kaua tolknema ei pea. Tase on ütlemata stabiilne (välja arvatud üks kord, kui pidin katma neegrit, kes soojendusel 360kraadise dongi virutas ning mängus sai pm tema munanditega piki pead, kui too üle minu palli pealt surus, peale mängu tegi sell 15minutit kätekõverdusi… Järjest!)

(Tiger Woodsilt õpitu sai kohe Moore Parkis järele testitud. Eesti 1996 aasta golfi meistreid pole siin näha olnud.... Tavalisi habemikke ikka leidub.. )

(Teisi Eesti meistreid korvpallis pole Sydney väljakutel kohanud:D)

Backpackeri nõks! Jalgpalli või kossu mängivasse seltskonda saab alati sujuvalt sisse. Kes tennist või muud sporti, mille eest maksma peab (tennis 20$ tund AUS Openi väljakutega sarnasel kattel) tahab teha, võib alati ennast studentiks või backpackeriks nimetada. -20% automaatselt. Kes pole rikas peab olema kaval.

Lõpetuseks. Tüdruku vanemad saatsid talle 4kg Eesti komme. Eks ta annab neid jaopärast mulle ka, ent siit kerge vihje enda vanematele...