Läksin kirjanike majja Leelo Tungalt pildistama. Kohale jõudes istus ta "Hea Laps" toimetuses oma laua taga. Toimetus nägi välja nagu üks "õige toimetus" peabki välja nägema. Leelo esmase segadusehmatusvabanduse maandasin ära ning minu palvel toimus intervjuu ja pildistamine täpselt seal samas, segadusega sõbrustavas toimetuses, kus Leelo Tungal ajakirja teeb.
Esimene pilt millega panin paika ruumi üldvalguse oli selline:
(Nagu näete on ruum okeilt valgustatud, ent Leelo on tume vari)
Õnneks olid ruumis laualambid, mis on ideaalsed valguse tasakaalustamiseks. Järgmine pilt oli selline:
(Ikka on Leelo peal liiga vähe valgust, ent idee kui selline on juba OK!)
See, et lambist tulev valgus Leelo nägu valgustab on loogiline. Tahtsin, et see nii jääkski. Aga lambi valgusjõuetuse vastu kaasasin mängu ka välgu. Välgu katsin full CTO (oranž kile) kilega ning suunasin selle Leelo näole, imiteerimaks lambi enda valgust:
(Välk ajakirjaniku peakohal)
Hiljem lisasin välgu ette ka valgust pehmendava valge shootthru vihmavarju. Ja energiapomm Leelo pakkus poole tunni jooksul nii palju siirast emotsiooni, et pildistasin 8gb kaardi ääreni Leelot täis. Mõned näited:
Kokkuvõtteks: valgus tuleb taevast või kuvarist või lambist. Kui valgus antud kohtadest ei tule, tekib lugejal kahtlus... Mis kuradi valgus see veel on? Seega imiteerides loomulikke valgusallikaid saab pildist ebameeldiva pinge välja ning lugeja keskendub ainult pildil toimuvale..
No comments:
Post a Comment