Ajakirjandustava murdmine.

Viimastel päevadel on minu vahvad ideed lumepallina suurenenult, mu enda elu raskeks teinud.

Võiks ju üle põlve "tavaliste" kaadritega 15 minutiga pildistatud saada. Aga ei. Mul on ikka vaja asi keeruliseks ajada. Siiski ideed, mis õnnestuvad näevad kuradi head välja. Mis siis selgub?

Kõik ajakirjanikud, kes sportlastest persoonikaid teevad, tahavad loo juurde lahedat pilti, mis lugejat loo juurde tõmbaks. Kokkuvõttes, kui luban inimest pildistada oodatakse mul ebatavalisi pilte, ehk kui ma selliseid pilte ei tee on jama. Jama, mille ise olen endale tekitanud...

Tihtipeale oodatakse auhinnapilte olukordadest, kust hea pildi saaminegi keeruliseks kujuneb. Hing ei anna rahu.. Mõtlen end oimetuks, ent välja mõtlen. Firmamärki (ebaklišee) ei tohi käest lasta.

Mõned näited:

(Oleks ju võinud Tallinna spordihallis Mikk Pahapilli treenimas pildistada aga ei. Oli ikka vaja päev varem spordihalli ümbrus läbi uurida ja leida arhitektuurilise (Pahapill õpib TTÜs arhitektuuri ja on täielik fänn) sisuga võttepaik, millel minu firmamärk juures on. Success!)

(Miko Mälbergiga sama lugu. Keegi ei oleks arvanudki, et keegi viitsiks niimoodi ühe pildi pärast punnitada. Punnitasin. Success!)

(Miks ei võinuks Indrek Visnapuu loo juurde panna tavalist pilti karjuvast treenerist? Sest nii oleks igav. Elu on ju vaja keeruliseks ajada. Teema on vaja keeruliseks ajada. Pildid on vaja keeruliseks ajada. Võibolla liigagi keeruliseks. Visnapuu Rodini "Mõtleja" ("Dante") rollis)

 

(Oliver Venno on tagasihoidlik võrkpallur, kes teeb parasjagu lõpueksameid. Aega ei ole. No way, et ma teen temast trennis mingit jama. Läbi ussim***i orgunnisin ta endale pooleks tunniks stuudiosse. Kui ta juba kohal oli, oli kõik lihtsam. Ülakeha saime paljaks ning beebiõliga määrisime selja läikima. Success!)