Veidi kõike ongi hea!

Mida aeg edasi seda enam saan vastuseid küsimustele: miks ma olen fotograaf. Mõnele meeldib rahulikult klaviatuuri klõbistada. Mina olen pigem ringirabeleja. Sestap igapäevaselt erinevate inimestega kohtuda ning nendega suhelda ja lõpuks ka teha nendega seda mida paremini oskan- pildistada. Why not?!

Viimased huvitavamad tegelased on olnud näiteks Eesti talendis osalenud mustkunstnik Tom Pintson (kellel on ka salapärane koduleht ning blogi).
Tema võttis mind oma kodu uksepeal vastu eelaarvamusega, et ma tahaksin temast klouni teha. Ei taha, mina olen nagu temagi, kes otsib midagi põnevat. Lõpuks olime mõlemad pildiga rahul:

Teiseks sattusin jällegi talendisaate pillimeest pildistama. Anatoli Jevstatov oli kunagi lastekodu laps ning paras kaak. Tänu usule ja piibli lugemisele on temast saanud väga lahe ja sõbralik kutt. Tegime temaga huumorit ja jällegi jäime mõlemad pildiga väga rahule:

Kolmandaks sattusin Heinar Kudevitat pildistama. Heinar on fotohuviline ning väga väärikas härra, kes põeb Meniere'i tõbe ning sestab ei tarvita soola. Tõbi mõjutab üldiselt tasakaaluelundeid, kuid tänu soola koguste vähendamisele on ta tõvest peaaegu prii.

Kuna Heinaril on endalgi "fotohaigus" küljes, siis vermisime temaga kokku kaadri, mis tavainimesele erakordsena ei tundu. Tegelikult jaurasime oma tunnikese, et fotot kenasti valgustada. Nimelt viisin põhivalguse (mis langeb Heinari näole) õue, siis lisasin fill valguse lakke ning kolmandaks lisasin tema seljataha kolmanda välgu, mis suurt kappi natukene tumedast varjust välja toob.

Naisss;)

Rohkem jahumist ja voila!

Viimasel ajal on Eesti parim meestennisist Jürgen Zopp hakanud mehetegusid tegema. See ajas ka meie leheneegrid ärevile- temast tuleks teha lugu. Kus lugu seal pilt, kus kõva mees, seal vinge pilt- oli minu idee.

Tahtsin fotot, mis oleks lihtne, ent võimas. Jällegi.. Mitte kõige lihtsam ülesanne, ent ajusid ragistades mõtlesin välja mida ma tahaks ning kuidas seda saavutada. Ideest kuni lõpptulemini oli kõik viimseni välja raalitud.

peaidee: tugev tennise löök.
kiiks: tossav pall näitamaks võimu.
probleem: kuidas saada pall tossama?
lahendus: määrime palli jahuga!!!! kokku.
kuidas paistaks jahu tossuna: valgustades seda tagant 1/1 CTO oranži kilega.
kuidas õige hetk peale saada: pildistada nii kaua kuni kaader käes!
Reaalsus: 20 lööki ja terve saal oli jahu täis.
Tulem:

(PS! Klõpsa pildil, et detailsemalt näha)

Naljakas oli pildistamise puhul algus. Ma hakkasin palle jahu sisse määrima juba ennem, kui Jürgenile ideed olin selgitanud... Mees vaatas mind veiiiits imelikult aga nagu öeldud "ära mõnita fotograafi enne kui oled ta pilte näinud." Peale esimest tabamust oli Jürgen tulemiga vägagi häppi ja pildistasime kuni roheline tennise põrand jahust täiesti valgeks muutus ja kaader käes oli.

Lehe lahendus:

PS! Ma võitsin Õhtulehe aasta foto konkursi ka, niiet meel on päris hea ja pea häid ideid täis;)

Jaan ja Joosep ja Kristina

Ajakirjanikust isa Jaan nägi pool aastat hommikust õhtuni vaeva, et kirjutada Kristina Šmigun-Vähist raamat. Mina nägin vaeva umbes 3tundi, et isa meistriteosele kaanepilt luua. Kui isa on Kristinaga aastate jooksul väga lähedaseks saanud, siis viimase 6- aasta jooksul olen ka mina Kristinaga kenasti sinapeal. Sestap isa ja poeg olid sel puhul päris mõnna valik.

Pildistamisest ise nii palju, et raamatu kujundaja, toimetaja ja kunstnik soovitasid teha midagi lihtsat. Seega valisingi sellise lahenduse, kus Kristina on lihtsalt muhe ja nö "tahaks teda kallistada" olemusega. Seda kõige lihtsamat juhuslikku lihtsust on tegelikult väga keeruline tabada. See on nüüd igaühe enda otsustada, kas pilt meeldib või mitte.

Et asja huvitavamaks teha lisaksin pildi algse variandi ning töödeldud variandi. Töötluse kohta nii palju, et võtsin Kristina näost ära kõik selle, mis tegelikult ei peaks seal olema. Igaühel on mingil ajahetkel mingid kumerused näos, mis sinna tegelikult ei kuulu. Ja töötluse puhul ongi see minu põhipoint. Varjud saab heledamaks teha, silmad säravamaks ja soeng meeldivamaks.

Raamatu seest veel minu sulest pilte:

Kui mu isa on Kristinaga koostööd teinud juba üle kümne aasta, siis minu üks esimesi klõpse Kristinast sündis ühel 2004aasta päikesepaistelisel lõunal:

(vasakul põlvili, sellal 15aastane fotopoiss)

Ja lõpetuseks soovitan kõigil seda raamatut kindlasti lugeda. Mina olen viimastel öödel saanud väga vähe magada, sest seda raamatut on väga raske käest panna.

...sõnu pole ju vaja..

Kaua võib pildistada higistavaid ja rüselevaid mehi? Korvpall ja jalka on muidugi toredad, ent erutust nad otseselt ei paku. Erutusest rääkides, peaks mainima, et terve nädalavahetuse pildistasin võistlustantsijaid. Saku suurhallis toimus rahvusvaheline tantsuvõistlus Tallinn cup 2010.

Nagu kõik minu blogi lugejad juba teavad, siis fotograaf on nagu kirjanik. Kirjutaja kirjutab lugu, meie lood avalduvad piltides. Seega ei klõpsinud ma kolm päeva tühja vaid proovisin leida just seda, mis eristab tantsimist korvpallist.. See on ilu, romantika ja kirg....

Minu lugu:

Erutusite?

Head asjad on vaid oksendamiseni head!

Uute mänguasjadega on selline lugu, et fotograafid kipuvad neid liigselt kasutama...

Kunagi, kui sain oma esimese profiobjektiivi, millel max ava oli F2.8. Ega ma siis ju mingeid muid avasid ometi kasutama ei hakanud... Ja, oi neid hunnikuid uduseid kaadreid.. Oioioi... Siis sai siiber.

Mõned aastad tagasi sain kasutusse Canoni fisheye 15mm objektiivi. No shit, et esimesed nädalad ainult seda objektiivi kasutasin. Imelik hakkas. Siis sai siiber.

Mõned aastad tagasi orgunnisin endale välkude komplekti. Siis pidi igale pildil ikka näha olema, et mul need välgukesed on. Siis sai siiber.

Edasi proovisin teha selliseid kaadreid, kus välgud aitavad visuaalile kaasa, tulevad loogilisest kohast ning on pehmed ning loomulikud (see kõik ei tähenda, et ma välke tänini julgelt kasutada ei taha.. vahest ikka) ja tulemused on mõnnamad.

Mõned näited välkude tagasihoidlikust kasutamisest ÕL moeseerias:

Kokkuvõttes see, et sa kiiresti joosta oskad ei tähenda, et sa kogu aeg spurtima pead. Iga asi omal ajal. Kombi piire, et teada millal need lõhkevad, ent püsi turvalises ja mugavas keskses- tuleb kasuks;)

Ovetškin lõhub fototehnikat...

Veidi aega tagasi tegin väikese postituse sellest, kuhu oma kaamerat olen spordi puhul pistnud. PocketWizard saatjaid kasutades olen remote-kaameraid pannud kossu laua taha, jalka värava taha, sõudjate paadi ninale.. ja seni on õnneks läinud.. Kaamerad pole katki kukkunud/uppunud.

Ühel fotograafil aga ei vedanud, kui Alexander Ovetškin, keset NHLi mängu, tema hokivärava sees oleva kaameraasjanduse puruks viskas...

Meedialaager Paides

Eelmine nädal kutsuti mind Meediaklubi poolt Paidesse meedia laagrisse. Eesmärk oli kokku panna foto/küljenduse grupp ning neile nädalavahetuse jooksul midagigi selgeks õpetada. Reedel alanud laagri lõpuks pidi valmima täisväärtuslik ajaleht.

Kokku tuli Paidesse 120 inimest, kellest paarkümmend suunati foto/küljenduse gruppi. Enne esimesi loenguid oli "junn kergelt jahe," kakskümmend gümnasisti ja kolm päeva...

...õnneks on mul ju blogi. See paari aastane investeering kulus sel hetkel vägagi marjaks ära. Rääkisin natsa endast ja hakkasin blogi põhjal erinevate tõdedega pihta. Laias laastus selgitasin, et kõik on võimalik kui väga tahta. Ja muidu ei ole mõtet fotograaf üldse olla, kui seda samust tahtejõudu pole. Lisaks motiveerimisele selgitasin erinavate piltide näitel tehnilisi tõdesid ja seda, et sellili poris pildistamine on täiesti tavaline nähtus. Peaasi, et kaadri kätte saab.

Ülimalt südantsoojendav oli see, et inimesed kuulasid kõrvak kikkis. Keegi ei jutustanud, esitati küsimusi ning mitmetunnise loengu järel tulid mõned tegelased veel lisa küsima. Ja need tegelased täitsid Paides valminud ajalehe "Paide Way" väga korralike piltidega.

(Seks müüb. Ja natukene Õhtulehe käekirja ei tee paha. Hea tabamus igatahes!)

(Lugu sellest, kus meedia hariduseta Peeter Oja inimesi sitajunnideks nimetab, oli hea. Seega pidime loole ka hea visuaali välja mõtlema. Geniaalseid inimesi jagus. Hea karikatuur Marianne, super!)

(Ülikõva, et inimesed viitsivad. Janelle rabeles tükki tund, et see 30sekise säriga pilt normaalselt välja tuleks. Pilt on väga huvitav ja looga kontekstis.. Hea töö!!)

(Mitmel tasandil mõtlemine on fotograafia üks põhi talasid. Nice, Janelle;)

(Kagge külg on kinldasti lehe parim. Esialgu oli see lugu poole lühem. Kuna aga pilt oli nii hea, peksti ajakirjanik öösel üles ja toksiti tähemärke juurde, et lugu ja pilt ikka üle külje läheks..
Tubli Markus!)

Hommikutundideni küljendatud leht polnud küll perfektne, ent tänu fototoimetuse juhataja olelusvõitlusele (mulle) pandi lehte parimad pildid ja suurelt. Ei taha küll väga ennustamisega tegeleda, kuid 20pealisest kambast paar tegelast võiksid kaartide õige mängimise puhul Eesti meedia fotomaastikul midagi korda saata küll. Eks aeg näitab...

Kellel aeg ei näita võib vaadata ka laagris toimunust Jaani poolt kokku pandud videot:

Miks siblida?

Kuna ma viimased kolm nädalat olen pildistanud vaid oma telefoniga ja üldiselt oma katkist jalgas, siis selleks, et blogi lugejad ära ei kaoks kaevaksin ülesse ühe vana kuid tähtsa teema. Selleks on informeerivate taustade otsimine spordis.

Kindlasti olete näinud kossu mängudel fotograafe, kes istuvad terve mängu jooksul ainult väljaku ühes nurgas. Mis tähendab seda, et nende piltidel on vaid üks taust. Lisaks olete kindlasti kunagi näinud fotograafe, kes arusaamatult ringi siblivad. Sarnaselt kettaheite sektorile on olemas fotograafias ka tausta sektor. Kui spotlane jääb teist 10m kaugusele ja sobiv taust on temast 30m taga pool, siis rabelemine ongi selleks, et mõlemad jääksid pildistamissektorisse. See tähendab, et nii sportlane, kui ka sobiv taust on sama pildi peal.

See kehtib muidugi fotograafia puhul ka üldiselt, ent vajad rohkem tõmblemist ning actioni ette nägemist spordi fotos.

Mõned näited :

(Aleksander Tammerti intervjuu Park hotellis, Tammert vaatas mind väga imelikult kui ma temast kaks meetrit eemal kõhuli viskasin. Kui pilt lehes ilmus, sai ta aru, miks ma nii tegin.. Õues lehvisid Eesti lipud)


(Ülee-eelmise aasta finaalseeria Pere Leiva ja Selveri vahel. Kolme võiduni peetava seeria teine mäng lõppes Selveri 3:0 võiduga.. Ja see plakat taustal ei sattunud sinna kogemata..)


(Flora kaotus Balti liigas. Lihtsalt nukra mehe pilt on informeeriv, ent suur F täht taustal annab kindlasti infot juurde..)


(Miks Kullamäe käega lööb? Seda on ju näha esiplaanil... Aasta oli siis 2007)


(Fotograafid ei käi pintsakus ja viigipükstes sest ma ei saa tartaani jälgi isegi oma T-särgilt ja teksadelt maha...Justin Gatlin, kõhuli tartaanil olles pildistatud. Rahvas taustal. Ilus värv.)


(Ja kui etteplaneeritud taustal juhtub oluline hetk, siis saage tuttavaks, see on aasta spordi foto 2007!)

Varsti hakkan jälle kaameraga ringi jooksma.. Mõned päevad vaid jäänud paranemiseni..