Joe McNally "The Moment it Clicks"

Joe McNally on üks parimaid location portrait shooter. Tema tööd ilmuvad Sports Illustrated' is, National Geographic' is, Life' is jne. Ta on pildistanud kuulsaid tegelasi üle terve maailma (näiteks ronis ta 450m Empire State Buildingu otsa ja pildistas selle tipus oleva punase laterna pirni vahetamist.. Täiesti tavaline!?). Tema portreede puhul jääb silma värskus, säravad ja emotsionaalsed portreteeritavad ning kindlasti ka uudne lähenemine kogu fotondusele.

Peale 30 aastat pildistamist otsustas Joe oma tegemistest raamatu kirjutada. Õige otsus, Joe! 

Peale selle, et raamatus on lahedad kaadrid, mis improviseerivad on seal ka huvitavaid valgustamislahendusi ning üldiseid näpunäiteid. (Mina hakkasin peale raamatu läbi lugemist kohe tema soovitusi kasutama... pildid läksid 10 korda paremaks.. okei, võibolla on pildid samad aga peas hakkas midagi liikuma vähemalt- lõpuks)

Raamat on jaotatud stiilis pilt-lugu, pilt-lugu.. Pildid on head, tekst on muhe ja kasulik.. vinge värk ühesõnaga. Mõned nopped siis raamatust:

1) Pildistage detaile.

 Just väikesed detailid võivad olla super vahelülid, et lõpuks kokku panna suurtest piltidest tervik. Pildistage midagi intiimset, informatiivset, pisikest detaili, mis midagi ütleb. Näiteks:

(Ringi kujuline kaader Balta küüntest täidab pildil tühja koha ja annab huvitava info)

2. Ärge pakkige kaamerat kotti enne, kui olete lahkunud.

 Joe käis pildistamas "farmerit." Ta pildistas meest kaks päeva. Sai kaadrid kätte, ent mitte midagi "ägedat." Kui ta lõpuks lahkuma hakkas, tuli mees teda värava juurde ära saatma. Mees nõjatus väravale ning järsku hüppas kass talle õlale. Klõps.

(Pilt on võetud Joe kodulehelt joemcnalli.com. Pildil Linus Pauling)

Mõned päevad pärast raamatu lugemist läksin pildistama nüüdseks karjääri lõpetanud ratturit, Grete Treierit. Pildistasin kohustuslikud kaadrid ning enne kui hakkasin lahkuma, küsis Grete veel paari asja.. Viivuks vaid vaatas tagasi ning. Klõps.

(Pilt mängiti lehes mõni aeg hiljem suurelt välja. Teemaks oli Treieri karjääri lõpetamine. Vanade aegade meenutamine.. Kümnesse!!)

3. Ei on kõige lihtsam vastus. Ära lepi sellega.

Mõned aastad tagasi pidin pildistama Kristina ja Katrin Smiguni sponsorlepingute allkirjastamist Viru keskuses. Kõik pildid olid rõvedas sinises valguses, formaalsed.. kalgid. Mida teha?? Mitte midagi!! Pärast võib ju ajakirjanikule öelda, et halb valgus oli jnejne..

Teine variant on viia õed Smigunid Viru keskuse katusele ja teha korralikud, naturaalsed kaadrid..

(Loomulikult pandi just see pilt lehte.)

4. Puuduta/säti oma modelli- see on esimene samm usalduse poole.

Alfred Eisenstaedt, ajakiri Life tuntud fotograaf, leiutas lihtsa strateegia. Tema modellid käisid mitu tundi enne pildistamist grimmi, stilist jpm käte alt läbi. Kõik oli perfektne. Siiski enne pildistamist sättis Alfred modelli juukseid. See ei muutnud väliselt mitte midagi, ent modellil tekkis usaldus fotograafi vastu. Fotograafile on samuti tähtis, et ma hea välja näeksin.. Suur samm paremate kaadrite suunas!

(Selle asemel, et Jana Kolukanovat hotellis pildistada, tirisin ma ta õue ning kasutasin läheduse saamiseks Alfredi strateegiat. Jana muutus hoopis teiseks inimeseks nagu pildilt näha)

5. Ei ole midagi lihtsamat ja mõjuvamat kui inimeste vaheline lähedus. 

Pildistades kahte inimest, kes on omavahel tihedalt seotud, ei ole mõtet mingit keerulist süsteemi välja mõelda. Pane nad oma vahel kokku.. 

(Intiimsus trumpab kõik üle!)

Hetkel olen ma jõudnud raamatu 40. leheküljeni 200st... Blogi saab varsti täis, kui ma samamoodi jätkan...

6. Ärge jõllitage igat oma pilti kaamera LCD ekraanilt. Tänu sellele võivad paljud tähsad asjad kahe silma vahele jääda. KlõpsKlõpsKlõps..WowWowWow..KlõpsKlõpsKlõps..WowWowWow..

 

7. Kasutage valgust. Kui fotograaf ütleb, et wow, ilus vaade, siis tegelikult peaks ta mõtlema, et jess.. valgusallikas. Akendest tulev valgus on ettearvamatu. Ettearvamatu on hea!

(Päike kardinate vahelt)

8. Lihtsam on andeks paluda, kui luba küsida. 

Kaubanduskeskustes pildistamine on igavene jauramine. Peale minutit pildistamist astub su juurde turvamees ja karjub, et siin ei tohi pildistada. Väidad, et oled Õhtulehest ja pildistad artikli jaoks inerjööri. Turvamees vastab, et selleks peab luba olema. Lubasid annab keskuse juhata, kes on aga puhkusel jnejne.. Seega kaamerat põues hoida ja kiiresti pildistada ennetab probleeme. Tundmatute inimeste puhul samamoodi..

Sõnaga, raamat on humoorikas, visuaalselt nauditav ning hariv. Meistriteos pühapäeva klõpsijatele, kui ka proffidele. Iga fotograafi "must have!"